Mati Meeliste: Mõeldes globaalselt ja toimetades lokaalselt
Eelmises lehenumbris kirjutasin, et 2013. aasta sügisel alustab oma kooliteed 107 last, kes pärit Põlva vallast või linnast. Ja et veidi rohkem kui 70 lapsevanema esimene eelistus selles osas oli Mammaste kool. Samas Linnalehe linnapea veerus paneb Aivo Roonurm, Põlva linnavalitsuse hariduse peaspetsialist pahaks Mammaste koolis kolme esimese klassi avamist.
Antud konflikt väärib arutlemist õige mitmes vaates. Kas ametnikud, koolijuhid peaksid püüdma maksimaalselt täita elanike soove või on elanike kohustus panna laps kooli, mille valib ametnik? Olen veendunud, et kõik Põlva linna ja valla koolid annavad esimeses kooliastmes head haridust. Hea, et meil on olemas eriilmelised koolid, mis loovad eelduse valikuvõimalusteks. Meie igapäevased teod ja arusaam väärtuskasvatusest mõjutab lapsele parima kooli valikut.
Arukas lapsevanem huvitub kooli valikul, kes saab lapse klassiõpetajaks - tema roll lapse arengus on ehk olulisim. On ahastamapanev kuulata ametnikke, kes on veendunud, et lapsevanema eelistus tugineb koolitoetuse suurusele või klassiruumi värvivärskusele. Põlva linn ja vald on ammu ühte kasvanud: talvekorter linnas ja suvekodu vallas on õige tavaline. Linnaametnikul kirjutada viis kuud enne ühinemist fiktiivsetest sissekirjutustest ja esimesse klassi astujate toetustest ilmajätmisest on ülim lugupidamatus kaaskodanike suhtes, kellelt kogutud maksudest saab ametnik oma palga.
Miks on siis enamiku lapsevanemate eelistus Mammaste kool ja miks Põlva Keskkooli esimesse klassi astumiseks laekus vaid viisteist avaldust? On's Mammaste kool neli või viis korda parem keskkoolist? Mammaste kool on kindlasti hea kool, uus hoone annab võimenduse kooli edasiseks arenguks. Läbi aastate on Mammaste kooli arenguvajadusi peetud vallapoolseks prioriteediks. Stabiilne ja samas jätkuvalt uut otsiv õpetajaskond, sisukas koostöö koolikollektiivi ja lapsevanematega on loonud Mammaste koolile õigustatult kõrge maine. Kindlasti ei tohi avalduste arvu järgi teha halvustavaid järeldusi keskkooli kohta. Pigem tõdegem, et koolikorralduse määrab ära koolipidaja oskus tagada koolile uuenev visioon tulevikust, mis garanteeriks ühtaegu homsetele vajadustele vastava hariduse kvaliteedi ja õpilaste koolirõõmu. Kaupade ja tööjõu vabaliikumine on loonud olukorra, kus tööturg globaliseerub ning tööjõu kvaliteet ja mobiilsus saab aina olulisema koha ettevõtluse konkurentsivõime hindamisel.
Nimetud põhjustel tuleb gümnaasiumihariduse kvaliteedi edendamine seada esmaprioriteediks. Riigigümnaasiumi hoonete rajamine maakonnakeskustesse on tugev regionaalpoliitiline meede vaid juhul, kui sealt saadava hariduse kvaliteet tagab võimaluse jätkata õpinguid ka väljaspool Eestit.
Ainult elukoha lähedus ei taga tulevikus õpilaste olemasolu. Vana Euroopa kuni 27aastaste noorte tööhõive näitajad on kohutavad. Vaid Saksamaal on noorte tööpuudus võrreldes kümne aasta taguse ajaga vähenenud peaaegu olematuks. Hispaanias ja Kreekas läheneb noorte töötuse protsent aga 70-le.
Siit ka hariduse ja erialavaliku erakordne tähtsus. Eesti põhikooli õppekavas leidub teiste maadega võrreldes kõige enam sõnu «loovus» ja «innovatsioon», samas pidas loovuse õpetamist vajalikuks vaid 13% küsitletud Eesti õpetajatest.
Soomes ja Rootsis ületab see 60%, Inglismaal ja Itaalias koguni 70%. Suudab muutuda õpetaja, avaneb enam ka laste loovus, mis on üks paremaid lahendusi hariduse ja majanduse ebakõlade vähendamiseks.
Õpilaste iseseisvus on kahekümne aasta taguse ajaga vähenenud kaks korda, mis tulevikus võib väljenduda ettevõtjate ja juhtide nappuses.
Ükskõik kui head on aga õpetajad ja koolihoone oma võimalustega - perepoolse toetuseta ja hariduse väärtustamiseta ei jõua laps oma haridusteel kaugele. Rein Taagepera ütles hiljuti Eesti Ekspressi veergudel välja mõtte, et perekonna ja abielu toimimiseks tuleb pidevalt sellesse panustada. Panustama peavad kõik. Kui meid on nii vähe, siis olemegi peaaegu et üks perekond. Ja kui me kõik nii ei tunne ja selle pere eest seisa ei taha, siis seda peret varsti enam ei eksisteeri. Seepärast palun: võtame koos midagi ette!
Hiljuti avalikustati rahvastikuregistri andmed. 2012. aastal on väljaränne Eestist võrreldes aasta varasemaga peaaegu kahekordistunud.
Negatiivne saldo on üle 6000 inimese ehk rohkem kui ühelgi teisel aastal viimase kümnendi jooksul. Põlva maakonna elanike arv on 1. mai seisuga 29 800. Väheneb nii Põlva linna kui valla elanike arv. Rahvaloenduse andmetel on Põlva maakonna oma tegelikuks elukohaks määratlenud veelgi vähem - 27 448 inimest ehk 2,1% Eesti rahvastikust.
Miks siis lahkutakse Eestist ning pagetakse Põlvamaalt pealinna ja selle lähiümbrusse, mis toodavad 58% riigi SKPst ja annavad 63% erasektori tööhõivest? Tegemist majanduslike põhjustega, mida tuleb seostada kriisi järelmõjudega.
Järjekordne kriis elati üle lootuses, et kohe läheb paremaks, palgad taastatakse ja kaotatud töökohtade asemele tulevad uued. Tegelikult pole palgad ega rahva elujärg oluliselt tõusnud. Ootuste mittetäitumine viib tööealised Eestist.
Tootlikkus ja majanduse absoluutkasv on eelduseks, mis võimaldab edendada eestimaalaste tervist, tõsta eluiga, suurendada sissetulekuid, mida kõike võiks kokku võtta sõnaga heaolu. Selle saavutamisel on määrav erasektori roll, kuid ka riigipoolne õigusliku ja majandusliku keskkonna reformimine oleks oodatud.
Põlvakate endi ja meie sõprade seas on hulk potentsiaali - eestvedamisjõudu ja võimekust, mis peaks võimaldama koondada enda ümber tegijad, kes suudavad inimvara kvaliteedi majanduslikuks heaoluks realiseerida. Avaliku ja erasektori koostöös ei tohiks olla üle mõistuse keeruline ülesanne tuua Põlvasse üks suurem, majanduslikku lisandväärtust loov, rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ja palgataset võimaldav ettevõtte, mis tooks Põlvasse tagasi siit lahkunud inimesed. Üks suurettevõtte loob omakorda nõudluse ka terve hulga väikeettevõte järele, mis annab uued väljakutsed kohalikele ettevõtjatele. Jutt võimalikust töökäte puudusest ei ole tõsiselt võetav, sest hästitasustatud töö tagab ka tööjõu mobiilsuse.
Kõrget majanduslikku lisandväärtust loov ettevõtlus eeldab intelligentseid töökohti, mis peaks motiveerima Põlvasse naasma nii tarku naisi kui ka kõrgema palga otsingutel lahkunud pereisasid. Siis ehk jõuab ka sündimus rahvusliku taastootmise tasemele.
Tegutsegem, enne kui juhtub nii, et Põlvast saab koht, kuhu ei investeerita ja kus ei toimu ka äritegevust, kuna siin ei ole enam inimesi. Mõeldes globaalselt ja toimetades lokaalselt peaks ühe kõrget lisandväärtust tootva ettevõtte Põlvasse toomine olema kõigiti realistlik ülesanne. Uus ühendatud omavalitsus ei tohi piirduda vaid sotsiaalhoolduse, hariduse ja teehooldusega, et elanike äravool ei kasvaks aina kiirenevas tempos.
Soovin kõikidele õpilastele ja õpetajatele ilusat suvepuhkust ja kiituskirjaga lõpetajatega kohtume 19.juunil kell 16 Himmaste Külakeskuses.
