Anton: Noh mehed, maksku mis maksab, peame inimesed panema armastama eesti siga, lehma ja ussitanud õunu. Küsin tädipojalt mõned eesti tõugu hobused laenuks, et  teha väike ratsatuur Eestis.

Paul: Need hobused pasandavad ju?

Anton: Mis see väike junn ikka teeb. Ega see sulle pähe kuku.

Paul: Ei mina küll seda pulli kaasa ei tee. 

Tõnu: Kuule Truss, mäletad, kuidas kooli ajal lubasid, et sinust saab ükskõik kes, mitte ainult hiir. Kes sa nüüd siis oled?  Piuks, piuks, piuks.

Paul: Ma mõtlesin, et tulen siis, kui sõidame inimese kombel džiibiga.

Anton: Mõtle ometi, eestlastel ju endal oma autot ei ole, võõraste sulgedega ei maksa end ehtida.

Kolm meest hüppavad hobuse selga ja ratsutavad minema, tuules lehvimas lipud kirjaga Eelista Eestimaist. Peatuvad taluõue juures, kus näha liikumas vanemat taluperemeest. Taluperemees jääb umbuskliku moega õue peale saabujaid vaatama.

Tõnu: Mehed, uurime esmalt välja, kui palju ta seda krabisevat on kõrvale vaikselt pannud mustadeks päevadeks.

Paul: Seda ei saa otse küsida.

Anton: Lepime kokku nii, et taluõue sisse pääseda, ütleme, et meie siin päästame nälginud aafriklasi ja vajame pisut infot. Siis ajame juttu ja küll me oma asja aetud saame.

Paul:  Terekest siitkandi peremees.

Taluperemees: Terekest jah. Selliste loomade seljas kohe.

Anton: Rakendame meie oma tubli töölooma. Ja juhtub palju vähem liiklusõnnetusi.

Taluperemees:  Igatahes korralikult nuumatud loomad.

Paul: Meil asja ka. Päästame nälginud aafriklasi.

Taluperemees:  Ega neid jõua keegi ära toita. Kogu aeg näljased.

Anton: Aitama ikka peab, oleme kõik ühe planeedi elanikud. Näen härra, et siinkandis armastatakse välismaist kraami. Labidas on tehtud Hongkongis, kirves made in Germany. Korralik kaup küll, aga eestlaste tehtud labidas kaevab väga hästi.

Taluperemees: Eestlane kaebab jah väga hästi.

Anton: Ei ma ütlesin, et labidas kaevab hästi, see Eestis tehtud labidas.

Taluperemees: Ei, mina seda Eesti kraami ei usalda. Hind kah kõrge. Mõni asi on küll hää. Kohukesi oskavad eestlased palju paremini teha kui lätlased.

Tõnu: Eesti kaup on väga korralik. Sokke tehakse hästi, kali on hea ja pole toodet, mis kvaliteedilt alla jääks. Ainus mure on see, et head asjad maksavad teinekord pisut rohkem.

Taluperemees: Et peaks ostma kallimalt, et toetada Eesti majandust?

Anton: See on solidaarsuse ja kokkuhoidmise märk.

Taluperemees: Kas see, et mulle vilja eest makstakse sandikopikaid on solidaarsus ja kokkuhoidmine. Ptüi, ma ütlen.

Tõnu: Mina saan ka vähe palka, aga ikkagi ostan meie oma tooteid. Viimase raha sukasäärest kulutasin viimati naistemaailmas shopates. Tunne on aga hea, sest olen saanud naisele uue salli ja sallitootjale lisakopika.

Taluperemees:  Mina ei maksa ennem kellelgi rohkem, kui mulle makstakse.  Teil oli vist mingi jutt rääkida.

Anton: Oli jah... et see et ... aafriklased nälgivad ja meie ei taha seda, et nad nälgivad. Kas teie tahate?

Taluperemees:  Naabrimehel oleks paras nälga jääda.  Aga aafriklasi võiks toetada küll, ikkagi ühe planeedi inimesed.

Anton: Palju teil muidu oleks anda?

Taluperemees: No väiksed säästud mul ikka on. Palju anda ei tahaks, pean uue traktori ostma, sest muidu on naabrimehel parem riist.

Tõnu: No, aga kas peremees võiks ühe osas oma säästudest kulutada meie suurepärastele Eesti toodetele.

Taluperemees: Et mõni tüüp saaks omale džiibi perse alla osta. Mitte iialgi.

Tõnu: Milleks olla kade. Kui läheb teisel paremini, läheb ka endal hästi. Muuseas, praegu on Eesti juust normaalse hinnaga. Paari päeva pärast tuleb sünnipäevakampaania, mis langetab hinda 50%. Siis pole mõtet osta.

Taluperemees: Keegi ei tule mulle ette kirjutama, mida mina ostan ja kuna. Olen kogu elu rasket tööd teinud ja mul on õigus osta seda mida õigeks pean. Kasige siit kähku minema või muidu ajan koerad kallale. Albert, siia, tule siia. 

Koolivennad on õuelt sekundiga kadunud nagu poleks neid seal kunagi oldudki.