Viimati, kui me pubis istusime ja arutasime, kas Eesti on võimeline oma Nokiat leidma või mitte, kuulsime ühtäkki kõrvalt lauast kogu pubi rahva poole suunatud küsimust. „Et kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab inimest, kelle lähi- või tutvusringkonnast pole Soome tööle läinud vähemalt viis inimest?"

Ainult Tõnu meie lauast ütles kogu pubi rahva hulgast, et tema teab vist ainult ühte, aga juba kolme sekundi pärast raputas pead ja ütles, et ei tea ikkagi. Kuid Tõnul tuli meelde, et ta teab soomlast, kes ei ole veel näinud eestlast oma koduõuel. 

Nii, et arenguruumi on küll ning näiteks ainuüksi Põlvamaal elab veel 30 038 inimest. Kui veel teised maakonnad ka oma rahvaarvuga juurde liita, siis oleks juba kenake tulemus ja eestlastest saaks Soomes rootslaste asemel, keda elab seal pea 292 000,  suurim „muu rahvus".

Siis tekiks vaikselt eestlaste partei, mis hakkab meie omade huve kaitsma, siis sokutaks Ilvese presidendiks ja noh, siis oleks juba käkitegu teha Soomest ametlikult Eesti koloonia. Juba meie rahva muistendi tarkus kõneleb, et mida ei saa Vanapagana toore jõuga, saab Kaval-Antsu kavalusega.

Ja nagu ajalugu näitab, mõeldes kasvõi brittidele, sööb imbumine võõra riigi territooriumile ja pidev asustatuse tihendamine vaikselt pärismaalased välja. Aga mis pärismaalased need soomlased ikka eestlaste sugulasrahvusena on. Kunagi rändasime siia ju üheskoos ja see, et üks osa meist juba varem lahe taha plehku pani, ei loe midagi. Pealegi soomlase Kalevala olla ka ju üleskorjatud puhtalt Eesti ja Liivimaa aladelt.

Ilmselt peab Sami Lotila lapselapselapselaps kunagi oma esiisa väljaütlemise pärast „Eestist on saanud Soome koloonia" silmad peast välja häbenema. Aga olgu, meie lapselapselapselapsed annavad talle kindlasti andeks ja ei pilka teda.

Tõnu, Anton ja Paul
Eesti majanduse päästjad