Meeleolukad lastepeod Pipiga

Kas on kedagi teist nii lahedat kui Pipi? Eri värvi sukkade, erepunaste patside ja tedretähnidega tüdruk - nii vapper ja tugev, et võib hobuse üles tõsta. Elutarkust ja südamesoojust jagub tal aga kõigile. Ja mis peamine - temaga ei hakka iialgi igav!

Astrid Lindgreni raamatute tegelane Pipi Pikksukk, kelle täisnimi on Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk, on sellel sügisel Maarja-Magdaleena lastel käinud külas juba kahel korral. Ja lubas, et tuleb veel. Nii väga meeldivad talle meie lapsed ja see vanaldane maja, kus ta näeb häid võimalusi tembutamiseks! 8. detsembril on Pipi jälle kohal. Ikka samal ajal, kaasas suur seljakotitäis põnevaid mänge.

Mängud, mida Pipi esimesel lastepeol lastega mängis olid "Sõrmede teretamine", "Pidulik külalise vastuvõtt orkestri ja koorilauluga", ja "Ühine lõvijahil käimine", et pärast pidurooga valmistada. Et jahiõnn parem oleks ja selleks, et ümbrust uurida tuli torn ehitada. Iga torniehitaja sai vaevatasuks hõbemündi.

Tornist sai vaadata kaksnokliga ja sealt oli näha, et meri on lähedal. Merele minekuks tehti "kuiva trenni" mänguga "Vette! kaldale!". Meres ujudes kohtuti haidega.

See oli lõbus muusikaline mäng. Et laevadega on alati merel kindlam, sellepärast meisterdati paberist purjekad.

Kuna tuult ei olnud, tuli seda ise teha. "Puhu purjekas sadamasse " oli mängu nimi. Seejärel jõutigi saarele ja uuriti, ega inimsööjaid silmapiiril ei ole ja harjutati nende püüdmist mänguga "Püüa saba". Saarel lõbutsemiseks mängiti mänge "Pombolinda" ja "Õhupallimäng". Lõpuks aga söödi väänikupille koos võlusõnadega, ikka selleks, et mitte kunagi suureks kasvada ja vanaks jääda.

Suurem osa lastest niimoodi sooviski ja lasi väänikupillidel hea maitsta. Kuid leidus neidki, kes kommi salaja oma väikesesse pihku peitsid.