Mis ajendas Sind sel aastal KIK-i keskkonnateadlikkuse projektiga „metsa minema"?

Anneli Ülemaante: Kuna 2011. aasta on ÜRO poolt välja kuulutatud kui rahvusvaheline metsa-aasta, mille eesmärk on tõsta elanikkonna teadlikkust säästlikust metsamajandusest, looduskaitsest ja eri metsatüüpide jätkusuutlikust majandamisest, siis soovisin õpilased viia ehedasse keskkonda, kus vahetult näha, kuulda, haista ja katsuda meie kodumaa metsade liigikrikkust, mõista metsa tähtsust inimesele ning kuidas inimese koordineeritud ja süstemaatiline tegevus ehk metsamajandus väljendub metsa kasvatamises, kasutamises, korraldamises ja kaitsmises.

Mida käsitles kooli eelmine projekt?

Eelmises Valgu kooli keskkonnaprojektis oli peategelane vesi - selle kaitse ja elustik, erinevate märgalade lindude ja taimede märkamine ja vaatlemine ning õppereisil Põhja-Eesti pankrannikule tutvusime ka seal leiduvate maavarade ja nende kasutamisvaldkondadega. Sel õppeaastal keskendusime Eesti erinevate paikkondade metsadele ja loodusparkidele ning nende liigirikkusele.

Kus te seekord käisite?

Tallasime septembrikuiseid Lõuna-Eesti metsaradu Taevaskojas, pikendades oma teekonda jõelaeval Lonny mööda Ahja jõge ning imetledes vett palistavaid liivakivipaljandeid.

Järvselja õppe- ja katsemetskonnas saime oma silmaga tunnistada kõrgeimaid kodumaiste puuliikide eksemplare ja kaasa tuua põnevaid taimeliike Järvselja taimeaiast.

Kohati kõhedust tekitavatki elevust pakkus kooliperele ronida üles Otepää looduspargis asuvast Seinamäest (nõlva pikkus on 100 ja kõrguste vahe koguni 43 meetrit!) ja sealt tagasi turvalisele tasandikule kulgemine.

Meeleolukaid taaskohtumisi ning avastusi pakkusid uued ja vanad autod-masinad-liiklusmärgid, erinevat liiki teed ja teedeäärsed Eesti Maanteemuuseumis, mis asub looduskauni Tilleoru nõlval Varbuse külas Põlvamaal.

Palun sõnasta taoliste õppekäikude eesmärk.

AÜ: Meie kohuseks on aidata lastel mõista, tunnetada, näha ja hinnata nii loodust kui seal toimivaid seoseid, õpetada tundma linde, putukaid ja taimi, märkama maastike eripära ja eelmiste põlvkondade tegutsemise jälgi - olla teadlik kultuurimärkidest looduses, neid tähele panna ja hoida. Õuesõpe ja õppereisid on suureks motivaatoriks loodusainete õppimisel, sest üks kord näha on parem kui sada korda kuulda.

Meie teisel, oktoobrikuisel õppekäigul Aegviidu-Kõrvemaa puhkealale, täpsemalt Kakerdaja loodusrajal ja Kakerdi rabas seigeldes said õpilased giidide juhendamisel ise koostada metsamajandusplaani, näha ja kaasa korjata taimi näiteks koduseks koitõrjeks, mõõta puude pikkust „karjapoisimeetodil" ning määrata looduslike märkide järgi oma asukohta.

Järvamaa metsaradadelt põikasime Albu valla kultuuriloolistele radadele, kõigepealt Valgehobusemäe vaatetornist sihte seades ja seejärel Albu mõisakooli ning A.H. Tammsaare majamuuseumi Vargamäel külastades.

Mis on keskkonnateadlikkuse projekti „Mets, meie maa rikkus" väljund?

AÜ: Õpilased said ülesande koostada õppekäikude kokkuvõtteks piltjutustus „Mets, meie maa rikkus" - nad õppisid vaatlema, seoseid leidma ja järeldusi tegema, teemat iseseisvalt uurima ja kokkuvõtteid koostama (ühtlasi ka kultuuri- ja ajaloolisi vaatamisväärsusi tundma). Nii valmisid kooli loodusõpetuse klassi jaoks metoodilised vahendid PowerPoint esitlusena: õpilased koostasid oma märkmete, fotode (jm infootsingute) abil piltjutustused, mida esitleti esimese veerandi viimasel koolipäeval kaasõpilastele ja õpetajatele ning mida saab edaspidi kasutada illustreeriva vahendina erinevates tundides.

Parim projektitulemus on vast ühe algklasside õpilase vaimustushüüe nii pärast esimest kui teist õppekäiku, kui ta õhetavate põskedega koju jõudis: „See oli mu elu ilusaim päev!"

Järgmine KIK-i maakondlik keskkonnateadlikkuse programmi taotlusvoor avaneb 2012. aasta veebruaris.