Kahe korteri vahelisest väikesest koridorist tegin magamistoa endale ja Kerstile, Eeri magas elutoas. Saime hakkama.

Sain talle ka hädavajalikud riided selga ja kooperatiivi autojuht Arnold Voll (meie kutsusime teda küll Arnoks) võttis ta tööle oma kaubaautole laadijaks. Arno oli haruldane inimene, tal ju Eerist suurt abi ei olnud, aga soovist meid aidata ta tegi ise suure osa tööd ära. Tööle vormistati Eeri alles 6. jaanuaril 1948, nagu näitab Valgiste allkirjaga arhiividokument.

Seega, formaalselt on ka Erich Saarde Ühistu veteran, kuigi töömehe elu talle kauaks ei olnud antud, kõigest 22 päeva. Sai ta osaleda 8. jaanuaril 1948 meie peol, mida isegi ühel haruldasel allesjäänud pildil näha on.

Sinna tuli ootamatult kohale ka julgeolek, juhtis seda seltskonda julgeolekumajor Vassili Beskov, kes meie kandis väga aktiivne oli ja hiljem ka küüditajana süüdi mõisteti.

Selliseid suuri pidusid tol ajal tihti ei toimunud ja seepärast olid kõik kohal. Olin siis juba ammu hirmul oma saatuse pärast, sest Erich oli ju minu juures ja Miki oli arreteeritud paar nädalat varem. Õde Linda koos oma abikaasaga elasid samuti metsas ja olid tagaotsitavad, seega patte jagus.

Jalad läksid nõrgaks, kui Beskov silmnäolt minu juurde tuli, kinnivõtmise asemel kutsus aga tantsima. Tantsisime tangot ja ma poleks ilmaski uskunud, et vene ohvitser seda tantsu mõistab, aga tegelikult tantsis ta väga hästi.

Kooperatiivi inimesed olid hiljem veendunud, et selle tantsuga tantsisin ma ennast vähemalt sellel õhtul vabaks, sest Beskov ütles kinnivõtmise asemel, et ta läheb suitsu tegema ja võttis sõdurid kaasa. Kuigi ma vene keelt ei osanud, siis sellest sain aru ja niipea, kui ta läinud oli, lipsasin ka mina minema.

28. jaanuaril 1948 tulime Eeriga õhtul töölt ja sõime köögis leivasuppi, kui tuli kooperatiivi koristaja ja kutsus Eeri tööle tagasi. Ta läks ilma pealisriieteta, seepärast läksin veidi hiljem vaatama, kuhu ta kadus, ja nägin, kuidas Eeri viidi püssimeeste vahel ära. Ootasin hommikuni, siis läksin miilitsasse asja uurima.

Öeldi, et viidi juba edasi Pärnusse. Pakkisin riided ja toitu ning tahtsin minna Pärnusse neid ära viima, aga töökaaslased ei lubanud ja läksid ise, üks neist oli kindlasti Maimu Kaldoja. Õigesti tegid, sest nende käest oli kohe küsitud, et poisil on ju ka õde, miks tema ei tulnud. Jällegi, ei tea mitmendat korda, päästsid kolleegid mind otsese õnnetuse seest ära. Miki oli ka juba kinni, seega tõmbus ring koomale ja ega mulgi pikka pidu ei pruukinud olla, vähemalt nii me arvasime. Aga ega mul siis kuskile minna ka eriti ei olnud.

Veebruari algul käisin Kerstiga Kilingi-Nõmmel nukuteatris. Panin last riidesse, kui äkki märkasin, et Beskov seisab minu kõrval ja jälgib iga mu liigutust. Mu käed värisesid nii, et ei saanud kuidagi Kersti kasukanööpe kinni.

Hiljem kuulsin ühe kolleegi käest, kes kurameeris miilitsaga, et tal oli siis juba minu arreteerimise käsk käes olnud, aga mingil põhjusel ta mind kinni ei võtnud.

Ühel märtsikuu alguse ennelõunal läksin mingite dokumentidega üle tee asuvasse kokkuostukontorisse.

Silmanurgast nägin, et kuulutuste tulba juures seisis Beskov kahe püssimehega. Kui oma kontorisse tagasi jõudsin, oli seal hingeldav perenaine, kes oli jooksnud salaja vabriku ja aitade vahelt ning teatas, et Beskov oli käinud mind püssimeestega kodust otsimas.

Jätsin kõik sinnapaika, töölaud nii nagu ta oli, sain Mutlilt arhiivi võtme ja jooksin kolmandale korrusele peitu. Veidi aja pärast jõudiski Beskov meestega kontorisse mind otsima, aga seal „keegi ei teadnud", kus ma olen.

Loomulikult see nii ei olnud, peale Valgiste teadis minust kogu kooperatiivi pere, aga et mitte kahtlust äratada (arhiivi pääses tema uksest möödudes), siis suhtles minuga üksainus inimene.

Minu ainus mure oli Kersti kodust ära saada, sest kui nad oleks võtnud lapse, oleks ma ju kohe välja läinud. Minu korterinaaber, linavabriku direktori abikaasa Leida Sinimaa pani Kerstile oma lapse riided selga ja läks otsekui jalutama. Jälgisin kõike arhiivi aknast.

Leida läks Kerstiga mööda Kiriku tänavat kaugele surnuaiast mööda, kus ootas teda Arno Voll kaubaautoga. Leida ise tuli Lavi mäe kaudu tagasi, et keegi ei näeks, et tuleb üksinda. Arno oli saanud Kerstiga natuke maad sõita, kui nägi, et teel on julgeoleku auto. Võib ainult arvata, mida ta tundis, aga õnneks teda ei peatatud. Kuhu Kersti viidi, ma ei teadnud.

Järgneb.