Meenutus laulu- ja tantsupeost
Minu jaoks oli see pidu väga eriline - täis ootusärevust, põnevust, aga ka suurt vastutust, kuna osalesin kogu protsessis Pühalepa valla laste saatjana. Tavakülalisena oleksin kindlasti saanud suurepärase elamuse, aga lugu kirjutama poleks ma kindlasti kippunud. Nüüd on aga tung lisaks suurtele emotsioonidele paberile saada ka see meeletu tänutunne, mida kõikidele meie lastele ja nende õpetajatele, saatjatele öelda tahan.
Eriline oli see pidu juba ka selle poolest, et esmakordselt olid ühendatud kaks suurt pidu. Isegi mina olin sellele lapsepõlves mõelnud ja seda suurem oli ka ootusärevus. Esialgu tunduski kõik hästi sobivat - maa ja ilm ongi ju midagi väga suurt ja mõõtmatut ning meie üks pisike osa sellest. Just selline tunne valdas mind, kui ma lauluväljakul ja ka kaare all oma lapsi selles suures rahvakeerises ning kõrvetavas suvekuumuses üritasin pesana koos hoida. Minu õnneks olid meil veel kaasas tublid lapsevanemad ning kogenud lauluõpetaja - meil läks tõesti hästi. Suutsime oma lapsed enda juures hoida, nad rahvamassidest läbi tirida ja ka ühe ühise pesapaiga leida. Minule kui saatjale oli selline metsik kuumus ja tohutu vastutus veidi hirmuäratav, aga laste endi optimism ja tublidus näitasid seda, et kippusin üle muretsema. Ja nii harjusin tasapisi ka peomeluga ning suutsin isegi sellest mõnu tunda. Tunded olid muidugi erinevad: tantsupidu lauluväljakul - kõrgetelt mäenõlvadelt oli jooniseid hästi näha, samuti laulukaare alt. Väga hästi olid korraldatud toitlustus ning muud olmetingimused. Häirima jäid aga laulukaare varjud ja erineva pinnasega tantsuplats. Samuti segas peo jälgimist ka pidevalt kuskile tunglev rahvas ning see, et rahvarõivaste värvikirevus ja valged käised jäid kogu muu tausta varju. Nüüd sai see siis ära proovitud - lauluväljakul tantsimine, ja kuidas me muidu võrrelda oleksime saanud, kui me uuendusi ei katseta.
Aga meie läksime ju tegelikult laulupeole ja meie pidu oli üks võimsamaid ning uhkemaid, mida me ise ja ka lapsed kogenud oleme. Lastega kõrvuti kaare all seistes tikkusid tihti pisarad silma ning see ei olnud pelgalt sentimentaalsus, vaid midagi ülevat ja suurejoonelist. Pühitud olid janu ja kuumuse piinad, ununenud olid rakkus ning valutavad jalad. Tänaseks on ununenud ka väsimus ning pikk ja valulik jalgsirännak laululavalt Liivalaia Gümnaasiumi. Minuga kaasa tulid vaid rõõmupisarad, meeletud emotsioonid ning üks tohutu suur tänutunne!
Kallid lapsed - te olite ääretult vaprad, et jaksasite trotsida seda meeletut kuumust, et teil jätkus jõudu kannatada valutavate jalgade piinu, et te suutsite kõigele vaatamata kuulata oma õpetajaid ja saatjaid. Tahan teid tänada ja kiita - - te võite enda üle uhked olla, sest kogu Pühalepa vald on teie üle uhke!
Kallid õpetajad ja saatjad - suured tänud, et te jaksate ikka ja jälle, aastast aastasse kogu selle protsessi läbi teha -- käia väsinuna neid kilomeetreid, motiveerida ja turgutada pisikesi osalejaid nii, et nad ka järgnevatel aastatel kaasa tahavad tulla. Suured tänud, et julgete võtta endale seda vastutusekoormat, et suudate hoolitseda iga pisiasja eest ja oskate kõike ette ja taha näha! Siia võiksin lisada lõputu nimekirja asjadest, mida ma kogu selle aja jooksul teie juures imetlesin ja mille eest teid tänada tahaksin!
Sellepärast kogu Pühalepa valla nimel veel kord SUUR TÄNUKUMMARDUS TEILE, kallid õpetajad - Külli Kreegi, Liina Lindpere, Jaanika Palkman, ja saatjad: Signe Kivi, Signe Lõhmus-Juhe ja Karina Käär (vabatahtlik haldjas).
Eriti tahan aga tänada meie valla lapsi, kes vapralt kõigele vastu pidasid ning Pühalepa valda esindasid: Anni Miller, Ester Pärn, Lily Marlen, Triin Helimets, Gertrud Martin, Gudrun Martin, Sander Miller, Tanja-Shalin Materova, Riste Sofie Käär, Jaagup Paat, Markus Martin, Mart-Aleks Nittim, Lisette Juhe, Merit Reismaa, Helen Maiman, Kristella Küttim, Maret Reismaa, Anni Pere, Triin Jürimäe, Aditi Toome, Johanna Aasma, Greete Piil, Janeriin Pisa, Jannela Kokla, Merje Reismaa, Kelly Laanekütt, Julius Mänd, August Mänd, Brigid-Ly Palkman, Karmen Aasma, Karl Karukäpp.
Peale selle tänaksin ka Hiiumaa staabi liikmeid, kes meie eest hoolitsesid, meid nõu ja jõuga aitasid.
Soojad tänud tahan öelda ka neile, kes olid Tallinna-reisi vaevaks võtnud, et meid rongkäigu ajal tervitada! See oli sõnuseletamatu rõõm omasid (omade all mõtlen ma oma valla inimesi) raja äärest leida ja häid sõnumeid nende hüüdudest ning pilkudest püüda!
