Meenutus Siberist: tänu isa ja ema töökusele ei pidanud meist keegi sinna mulda jääma

Mina olen sündinud Siberis nagu minu vennadki, Tõnu ja Jakob. Meie vanemad, Valve ja Evald Kivi, küüditati 25.märtsil 1949.aaastal. Ema oli siis juba kolmandat kuud lapseootel. Sinna jõudmise vintsutustest ja sealsest elust on kindlasti paljud juba kuulnud või lugenud - eks nii oli see ka minu vanematel.

Aga eestlased, kes tööd ei põlanud, on alati osanud kuidagi endal ja oma perel elu sees hoida. Ema ei saanud tööl käia, kuna meie olime väikesed. Leiba aga anti normi järgi ainult 200 grammi töötava inimese kohta päevas, sõltumata sellest, mitu suud kodus süüa tahtsid.

Ema käis tihti kaugemal raudteelaste poes. Seal oli kaupa rohkem, aga leiba ei saanud ka sealt vabalt. Ta seisis leti ääres järjekorras ja hoidis oma käsi nii, et kindad hästi välja paistaksid. Ema oli saanud Eestist lõnga ja kudunud just endale uued kindad. Müüja vaatas ema kindaid ja ütles, et oodaku ta veidi. Kui ostjad olid kõik lahkunud, soovis müüja need kindad ära osta ja küsis, mida vastu anda. Ema küsis leiba ja kui võimalik lastele ka saia. Müüja tundis huvi, kas selliseid kindaid veel saaks. Ta leppis emaga kokku, et kui ema toob veel kindaid, siis müüja hoiab talle teatud päeval leiba ja saia. Leib polnud kaugeltki selline nagu tänapäeval, aga nälga aitas peletada.

Tänu isa ja ema töökusele ei pidanud meist keegi sinna mulda jääma ja pääsesime 1956.aasta sügisel kogu perega tagasi Eestisse. Mina olin siis viis aastat ja viis kuud vana.

Anne Poobus (sünd. Kivi)