"Võõrandatud maade eest tasumaksmise seadus" kompenseeris kahjud ainult osaliselt. Omanikud said võõrandatud vara väärtusest tagasi 10-20%. Kiirendatud korras tasuti hüvitis neile endistele mõisnikele, kes olid astunud Saksa kodakondsusse ja teistele välisriikide kodanikele. Eesti riigi alamatel jäi kompensatsioon enamasti üldse saamata.

Haaslava rüütlimõisa omanikeks olid krahvid Šeremetjevid. Viimane mõisahärra Sergei Dmitri poeg Šeremetjev suri 18. detsembril 1918 Moskvas. Sergei Dmitri poeg Šeremetjevil ja tema abikaasal Jekaterina Paveli tütrel (neiuna Vjazemskaja) oli kokku üheksa last.

1920. aastal, kui Venemaa segadused ja sõjad lõppesid, olid neist elus kuus: Dmitri, Pavel, Boriss, Anna, Sergei ja Maria. Nõukogude Venamaale jäid ema Jekaterina, vend Pavel ning õed Anna ja Maria. Anna abikaasa Aleksander Gudovitš (endine Kutaisi kuberner) ja Maria abikaasa Aleksander Saburov (endine Petrogradi kuberner) lasti 1919. aastal bolševike poolt maha. Ka hukkusid Annal ja Marial nõukogude võimu läbi kummalgi kaks last.

Vennad Dmitri, Boriss ja Sergei Šeremetjev pääsesid vabasse maailma. Ajalooarhiivis ja Riigiarhiivis on säilinud perekond Šeremetjevi kirjad Haaslava vallavalitsusele. Materjalidest on näha, et aastatel 1920-1921 saatis Haaslava vald mõisa metsa eest Šeremetjevite perekonnale suuri summasid. Haaslava mõisa mets, terves ulatuses 896,86 tiinu, võeti 1920-1921 maha, realiseeriti ja raha saadeti advokaadile Šeremetjevi perekonnale edasiandmiseks. Haaslava vallavolikogu koosolekul 30. märtsil 1920 otsustati: - "Haaslava mõisa metsa müügist on laekunud 72 197 marka. Haaslava vald ei ole mitte unustanud krahv Sergei Dmitrijevits Šeremetjevi teeneid valla kasuks, mistõttu ta seda väärt on, et tema pärijad raha kindlasti kätte saama peaks."

Boriss Šeremetjevi kiri advokaadile 28.09.1921: "Minu ema Jekaterina Pavlovna Šeremetjeva elab Moskvas, Vodvizenskaja 8, väga suures kitsikuses. Mul on käesoleval ajal temale võimalik saata 108 792 Eesti marka (ligikaudu 80 miljonit rubla). Palun asi korraldada."

Tartu advokaat Voldemar Hartmanni kiri Haaslava vallavalitsusele 28.09.1921: "Krahv Pavel elab ja töötab Olsufjevo mõisas suures vaesuses ja minu kohuseks on teda aidata." Haaslava vald saatis advokaat Hartmannile (Šeremetjevite volinik Eestis 1921-1923) 12.10. 1921. a. 100 000 marka, 8.11.1921. a. 200 000 marka ja 28.11.1921. a. veel 77 062 marka, kõik summad saadi mõisa metsamaterjali müügist.

Loomulikult pidid ka Šeremetjevid 1926. aasta seaduse järgi võõrandatud Haaslava mõisa eest tasu saama. Haaslava rüütlimõisa eest väljamaksmisele kuuluv põhitasu oli 26. oktoobril 1926. aastal 36 221 krooni ja 87 senti. Rüütlimõisa väärtuse algsumma oli vene rublades 152 680.33, sama summa kroonides 30 536.06, lisaks protsent 25. oktoober 1919 kuni 25. oktoober 1926, 5685.81, mis tegi kokku 36 221 krooni 87 senti.

Mingil teadmata põhjusel pidi Haaslava mõisa eest tasu välja makstama 20 aasta jooksul. Maaseadusega võõrandatud maade eest tasumaksmise Tartumaa komisjoni otsuse põhjal 5. aprillist 1932 (avaldatud Riigi Teatajas nr 7 - 1931. aastal) "tuleb riikliku maatagavara loomiseks võõrandatud maade eest tasumaksmise seaduse alusel maksta Haaslava rüütlimõisa eest surnud Sergei Dmitri poeg Šeremetjevi pärandustombule (hooldaja vandeadvokaat Friedrich Samson) 36 221 krooni ja 87 senti, milline summa (tasukapital ja protsendid) makstakse välja Eesti Vabariigi pantkirjadega 20 aasta jooksul ühesuuruste igaaastaste summadega tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 1931."

Pärandustombu hooldaja Eestis ja Lätis oli 1920. aastate keskpaigast Riia vandeadvokaat Friedrich Samson Himmelstjerna. Kirjavahetus ja asjaajamine käis tema kaudu. Sergei Dmitri poeg Šeremetjevi pärijate aadressid olid:

Dmitri, kaardiväepolkovnik, endine tsaar Nikolai II kaaskondlane, 1926-1929 Vene Aadlike Liidu esimees Pariisis, elukoht 1936: dAntibes, Alpes Maritimes.

Pavel, kunstnik, elu- ja töökoht Novodevitsje kloostris, Moskva oblastis.

Boriss, 1920-1923 Saksamaal, schloss Fell, vürst Volkonski juures, edasi Prantsusmaal, 1933 monsieur le comte Boriss Cheremetjeff, Nice, 16 Avenue Guy.

Sergei, 1919 - Reval, Rüütli 6-2, 1923 - Reval, Kentmanni 7-3, elas Eestis. Tallinn-Harju maksuinspektori poolt 4.02.1935 pärimistombule saadetud kirjast on näha päranduse jaotamine ja EV nõudmised pärijatele: "Pärijatel Dmitri, Pavel, Boriss, Jekaterina ja Anna on saada ümardatult 36 200 krooni, mis teeb igale pärijale 1/5 ehk 7240 krooni. Pärijatel tuleb enne päranduse kättesaamist tasuda pärandusmaks 8688 krooni ja Kambja koguduse nõukogu regulatiivmaks koos protsentidega 515.50.

Teadmata põhjustel puudusid 1935. aastal pärijate seas Sergei (eluaastad 1878-1942) ja Maria (1880-1945) ja lisandunud oli Jekaterina. Pereema see olla ei saanud, sest Jekaterina Paveli tütar Šeremetjeva (1849-1929) oli selleks ajaks surnud. Võimalik, et Jekaterina oli Sergei abikaasa või tütar. Marial sellise nimega last ei olnud.

14.02.1935 oli perekond Šeremetjevil Haaslava mõisa eest saada koos lisandunud protsentidega 33 758 krooni 87 senti, ehk 136 953 prantsuse franki. Rahatahtjaid aga ei leidunud. Šeremetjevi perekonna pea, A Monsieur la comte de Dimitri Cheremeteff, kindel otsus oli Eesti Vabariigilt Haaslava mõisa eest kompensatsiooni mitte vastu võtta. Tõsimeeli loodeti, et suur ja jagamatu Vene tsaaririik taastatakse peagi ja Šeremetjevid saavad peremehena taas oma endistesse valdustesse minna. Eesti riik oli ju "vremannaja tsuhhonskaja kartofelnaja respublika", kellega õigel Suurvene aadlimehel ei olnud mingit asja ajada. Paljud endised mõisaomanikud (enamasti saksa verd mõisahärrad) arvasid aga teisiti.

Veebruaris 1935 saatis advokaat Samson-Himmelstjerna Dmitri Šeremetjevile kirja (venekeelse kirja vaba tõlke väljavõtted): "Teie perekonnal on Haaslava mõisa võõrandatud maade eest saada tasu 136 953 prantsuse franki, millist summat ei ole Teie mulle teadaolevatel põhjustel seni vastu võtnud. Pean ütlema, et mitmed seni mõisate eest kompensatsioonide vastuvõtmise küsimuses kindlalt eitaval seisukohal olnud isikud, teiste seas Teie hea tuttav parun Sievers (võimalik, et Vana Kuuste mõisaomanik või tema järglane), on arvamusel, et mõisate restitutsioon endise Vene impeeriumi aladel, kaasa arvatud Baltikumis, ei ole praegu reaalselt võimalik ja vaevalt Teie perekond lähemal ajal Haaslava rüütlimõisa enda valdusse tagasi saab. Selle tõttu palun tõsiselt kaaluda rahalise kompensatsiooni vastuvõtmise võimalust."

Sellega kirjavahetus piirdub. Võib arvata, et perekond Šeremetjevid oma seisukohta ei muutnud ja Eesti riigil jäigi neile Haaslava rüütlimõisa võõrandamise eest tasu maksmata.