Minul oli hiljuti võimalik osaleda meeskonnatöö koolitusel. Kui tavaliselt saan koolitusel kinnitust oma mõtetele ja pisut ka uusi teadmisi, siis seekordsed töökaaslastega koos lahendatud praktilised ülesanded raputasid mind päris kõvasti. Julgen arvata, et ka teisi osalenuid. On, mille üle mõelda.

Väga vajalikku ning huvitavat infot andsid kõik mängulised situatsioonid, kuid olulisim oli arusaamine, et enamuse inimeste jaoks on kõige raskem enda eest vastutamast loobuda - enda n-ö teiste kätte usaldamine. Kogesime, et kuigi saadud ülesanne tuleb lahendada grupil, on iga inimese esmane mõte, kuidas tema isiklikult selle lahendamisega toime tuleb.

Aga kui meid pannakse situatsiooni, kus üksinda ei ole võimalik lahendust leida?! Mis siis saab? Kuidas näiteks läbida metsas puude vahele pooleteist meetri kõrgusele tehtud „ämblikuvõrgu" imepisikesena näivat auku nööre puutumata? Esmapilgul tundub, et sellel ülesandel ei olegi lahendust - et ka parimas füüsilises vormis olev väga sale inimene ei tule sellega toime.

Ometi võin nüüd kinnitada, et sellel ülesandel on lahendus, kui seda sooritab Meeskond. Kui teised tõstavad, vaatavad, hoiavad kinni, pressivad kokku - tuleb vaid end nende meelevalda anda.

Aga see pole üldsegi lihtne! Inimestel, kes peavad paljude eest muretsema ja vastutama, võib see lausa võimatuks osutuda. Öeldakse: „Õppustel raske - lahingus kerge." Et igapäevaelus kergem oleks, võiks igaüks kasvõi korra kunstlikult loodud „hullus" situatsioonis olla - ehkki see ei pruugi väga meeldiv olla. Tasuks on võimalus midagi väga olulist teada saada.

Meie saime lisaks teada, mida tähendab meeskonnatöö. See ei ole „millegi koos tegemine", see on ühise eesmärgi nimel tegutsemine.

Uusi kogemusi ja teadmisi kõigile!