Meie Ester - elurõõmus daam


Meie Ester - elurõõmus daam
Foto: Peeter SirgeKohila Valla Infoleht

Ester Laos ütleb juba kaksteist aastat humoorikalt, et ta on 68-aastane. Elurõõmsa daami krutskiline peegel kinnitab kavalalt Estri öeldud vanust, järelikult peab öeldut uskuma.

Kui aga rehkendada kokku kõik see, mida Ester on jõudnud ära teha, jääb 68st aastast väheseks. Inimene, kes on paljude aastate jooksul paljudele head teinud, ongi hingelt passi näidust noorem.

Fotolt näeme, et Ester on end pidulikult ja rahulolevalt peegli kõrvale istuma sättinud nagu oleks juubilar. Tehtud fotol näeme kahte Estrit. Üks on Kohilas 33 aastat õpetajana töötanud. Teine on vabatahtlik sotsiaaltöötaja, kes pärast koolist lahkumist hakkas abivajavaid inimesi aitama. Seda on ta teinud veerand sajandit ning kavala diplomaatia ja ettevõtlikkusega suutnud kõiki tegutsema panna ning oma tahtmised ellu viia. Ester on olnud teerajaja erivajadustega eesti laste ja noorte sotsiaalhoolde poliitikas. Kaks säravat elutööd.

Ester töötas nõukogudeaegses koolis. Isamaalise mõtlemise ja ütlemisega eesti keele ja kirjanduse õpetaja tunnid ei püsinud suure nõukogude sotsialistliku riigi ideoloogilistes raamidest. Eestimaa minevik ja mure tema saatuse pärast on Estril alati olnud sügavalt südames. Sellest tulenevalt jäi ametlik tunnustus õpetajatööle olemata. Oli paljude õpilaste ja nende vanemate tunnustus. Ametlik tunnustus tuli hoopiski vabatahtliku sotsiaaltöö eest, kui Eesti Vabariigi President annetas 1998. aastal Ester Laosele Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi ja 2006. aastal Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi. Kohila vald tunnustas Estrit 2008. aastal. Ester on Kohila valla elanikest esimene, kes sai teenetemärgi erilise austusavaldusena Kohila vallale osutatud silmapaistvate teenete eest. Autasu sisaldas ka kuldaväärt koolmeistri nimetust. Lõpuks sai ka edukas pikaajaline koolmeistri töö väärtustatud. Estri arvates on õpetaja elukutse ilus. „Ja koolis oli mul üsna kerge olla, sest ma sobisin lastega. Mul läks kõik kuidagi libedalt. Ma otsisin koolis rõõmu ja nalja ning leidsingi," räägib Ester särasilmselt.

Estri sulg on maailmaparandajana nobedalt ja tundeküllaselt liikunud: romaan „Õhtuks koju", kuuldemäng „Ma armastan sind, pisike" ning koos Merle Karusooga kirjutatud näidend „Haigete laste vanemad". Ajakirjanduses on ilmunud palju Ester Laose kirjutisi, milledest õhkub hoolivust ja südamevalu abivajavate laste suhtes. Minu raamatus „Aastad ja inimesed: kirjad kaasteelistele", kus on Estrist pikk portreelugu, ütleb ta mainitud loos: „Nüüd, kui vaatan kõigele tagasi, imestan, kuidas ma suutsin kõike teha ja kõikjal tegutseda. Midagi poleks sündinud ilma heade, erakordselt heade inimesteta siin Kohilas. Nad andsid tegutsemishindu. Olen kõigile abilistele südamest tänulik. Üksinda poleks ma kunagi midagi teha jõudnud."

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare