Kuid eksisin rängalt. Kõige suurem emotsioon tabas mind kesköö paiku, kui Audru Jõelaevanduse Punt tegi esimese vaheaja. Mitte ilutulestiku-aegse, vaid selle järgmise, korralise. Orkester läks puhkama ja vaheajaks pandi mängima kontserdil kõlanud tantsude plaat. Ja siis see juhtus : tantsuplatsile jäänud inimesed, enamasti lapsed ja noored, hakkasid spontaanselt esitama tantsu „Eesti muld ja eesti süda". Tantsuplatsile tuli tantsijaid juurde, joonduti ja peagi oli plats rahvast täis. Ka järgmine lugu läks samamoodi...

Vaat siis ma mõtlesin imetlusega, et mida te, Darja, Tiina ja Karin, meie lastega teinud olete - te olete nad tantsupisikuga ´haigeks´ nakatanud!

Tuli meelde vihmane jaanilaada aegne lasterühmade esinemine Märjamaa lauluväljakul enne suurt pidu, meenus kuum noortepeo nädal Tallinnas täis higistamist ja pikki proovipäevi, jooksujalul kontserte, kui pärast kolmetunnist kontserti tahtsid lapsed ikka veel tantsida oma tantse, vabatahtlikult ja rõõmuga. Kas see on normaalne?!

Kui peale noortepidu mu oma lapsed nädala vältel arvutist või mobiilist muusikat taustaks lastes keerutasid „Eesti mulda..." ja „Põhjamaad", siis pidasin ma seda lokaalseks nähtuseks, mis tingitud esmakordselt tantsupeol osalenud laste emotsioonidest. Laupäeva viimastel minutitel lauluväljakul istudes adusin ma, et lahti on tõsine „epideemia", mis aga ei pane muretsema, vaid teeb ainult rõõmu.