Kuna kalastusretked olid viinud meid isaga saare kõige erinevamatesse nurkadesse, siis tekkis mingi valik kohtadest, mis meile meele järgi olid.

Ilusaid kohti leidus palju Hosbys, Rälbys, Dibys aga lõpuks jäi silm peale ühele suuri saarepuid täis kasvanud poollagunenud müüridele Förbys. Kuna koht kuulus sellel ajal «Lääne Kalur» kolhoosi valduste hulka, saigi kokku lepitud aeg kohtumiseks kolhoosi esimehega, et asjad ära rääkida.

Ilmselt oli tähtede seis meie jaoks soodne, või avaldas usaldust kaasas olnud isa metsamehe ametivorm, igatahes võeti meie avaldus, müüa meile rannaäärne elamuvaldus, vastu. Mõne aja pärast tuli ka kolhoosi juhatuse koosoleku otsus müügist ja nii põlised mandrimehed Vormsiga seotud saidki.

Ees ootas kõva töö, sest maalapil, kus ostetud elamuvaldus asus, laiutas rinnuni rohi, millest läbi lookles randa kitsuke jalgrada. Viimast kasutasid küla esimestes majades suvitavad puhkajad pääsuks randa. Vanad müüriotsad ja vundamendid vajasid võsast välja saagimist ja kohendamist, et neile seejärel oleks taas võimalik hooned püstitada. Ega siis keegi mingeid projekte küsinud - tegemist oli ju ostetud elamu taastamisega, mille ehitusdokumendid olid koos endiste omanikega viimase suure sõja ajal Rootsi rännanud. Ehitustöö läks kohe lahti, aluseks enda visandatud joonised tulevasest suvekodust. Tänaseks muidugi on kõik tähtsad paberid mitmete allkirjade ja pitsatitega uhkelt taas kaante vahel.

Kõva pingutust ehitusel jätkus kõikidele pere noortele ja vanadele, sugulastele ja sõpradele, isegi vormsilastest naabrimehed ei pidanud paljuks kaasa aidata, kui abi vaja oli.

Esimese aasta sügiseks sai elumaja katuse alla, järgmisel aastal juba uksed-aknad ette, kamin-pliit sisse ja korsten üle katuseharja. Suureks abiks olid alati nõu ja jõuga tänaseks manalateed käivad Viktor ja Arno. Nende nõuanded ja soovitused kulusid nii mõnelgi korral ära, sest meretagune asi on ju ikka meretagune asi ja palju meie siis sellest teadsime või kaasa mõelda oskasime.

Kalal sai siis käia ikka enamuses spinninguga ja ega pann kunagi tühjaks ka jäänud. Harvad ei olnud juhused, kus kümme, viisteist haugi mõnetunnise «vihtlemise» järel rookimist ootas. Kalapüük oli meile tähtis ka seepärast, et saarel olles pidi arvestama igakordseid pere söögikordi. Kohalikest poodidest Hullos teenindati ikka eelkõige saare päriselanikke, meie pidime toidu enamuses endale alati mandrilt kaasa võtma. Nii tuli iga kord saarele tulles arvestada, et mitut inimest mitu toidukorda ees ootab. Leiba ja võid tehti siis veel saarel ja need maitsesid nii hästi, et peaaegu alati oli kaasas ka tellimus Vormsi võile.

Peale seda, kui eluhoone katuse alla sai, hakkasime üha rohkem tähelepanu pöörama ka maja ümbrusele. Kuna krundi suurusest sel ajal täit ettekujutust polnud, siis võtsime harimiseks loogiliselt tunduva õuemaa osa. Vanu ristikive leida ei õnnestunud, sest need olid, nagu hiljem selgus, ligi 30-40 sentimeetri paksuse mulla- ja adrukihi all peidus. Kuna ühel ajal sai maja ümber niidetud maa, hakkas siin-seal ilmuma ka peenralappe, milledel kangekaelse järjepidevusega püüti kasvatada kõige erinevamaid kultuurtaimi. Kõige tipuks tuleb aga lugeda minu teenelisest agronoomist tädi ideed ikka ka kartulikasvatusega proovida. Peab tõdema, et see eksperiment ei kestnud õnneks kaua, sest paari aastaga oli selge, et peale meie ootavad sügisest kartulisaaki ka näljased metssead, kes siinsetes kõrkjatihnikutes kartmatult ringi luusisid. Tänaseks, tänu kohalikele jahimeestele, on mingi kord majja saadud aga eks oma õuemaa pärast pea muretsema praegugi. Kunagi ei tea, millal need kärssninad otsustavad taas meie õuemuru üles rullida.

Kõik võimalikud mured korvab aga alati teadmine, et oleme Vormsile rajanud oma teise kodu, kuhu tulles jääksid kõik mured nagu kuhugi «vee taha». Siin tehakse tööd nii palju kui osatakse ja tahetakse, või siis just nii palju kui parajasti vaja on. Aga vaja on ja tahtmist on ka, sest meie suvekodu on saanud puhkuse- ja töökohaks juba pere neljandale põlvkonnale. See, mis kunagi rajatud, vajab jätkuvalt hoolitsevat kätt ja edasist arendamist.

Elumaja kõrvale on tänaseks kerkinud kõrvalhoone mõnusa saunaga, rannaäärne grillimaja, suitsuahi ja palju muud, mis oma pere ja meie külaliste saarel viibimise meeldivaks ja mugavaks muudavad.

Muidugi on nende aastatega muutunud ka saar tervikuna. Nõukogude piirivalve «valvepost » on muutunud areneva elu-oluga Eesti väikesaareks, kus järjekindlalt püütakse teha nii, et kõik, kes selle väikese maatükiga keset merd kokku puutuvad, tunnevad end siin hästi. Hallide räämas elupaikade asemele on kerkinud heledavärvilised uued ehitised, maitsekalt on taastatud vanu ajahambale vastu pidanud hooneid. Tore on tuttavatele ja sõpradele saarel ringsõitu tehes näidata meie külade ilu ja omapära - olgu selleks siis Rumpo, Hullo, Söderby, Saxby või meie oma koduküla Förby.

Kõikjalt vaatab vastu nii saareelanike kui suvemaju omavate mandriinimeste hool ja püüd Vormsil midagi paremaks ja ilusamaks muuta.

Mina ise aga ootan igal aastal kevadet eriliselt - siis saab ju jälle Vormsile. Tegelikult juba keset talve hakkavad mõtted saarele liikuma. Pähe tulevad igasugused plaanid ja ideed, mida eeloleval suvel suvekodu juures ehitada või teha. Ja nii ikka kevadest sügisesse, et siis järgmisel kevadel taas tulla ja olla ja teha ja mõelda. Siin on selleks kõigeks ruumi ja aega. Ja kes teab, et suvekodu ei muutu ühel ajal kellelegi meist päriskoduks.