Meie valime Heldori

Laulasmaa kalur Heldor Kiil ei vaja tutvustamist. Teda tuntakse niigi, või vähemalt teatakse. Ringi liikuva mehena tutvustab ta ennast ise. Seda aitab teha sõbralik olek ja saarlase huumor. Iga asja kohta on tal rääkida oma lugu ja kui anekdootide vestmiseks läheb, tuleb neid nagu varrukast.

Üksvahe hakkas ta oma lugusid kirja panema, sai neid kokku ligi sada, kuid siis loobus. Paberil polnud need lood hoopiski nii lõbusad kui rääkides, sest kirjutades kaovad rõhuasetused, hääletoon ja rääkija kaval silmavaade.

Kus Heldor ka ei viibiks, alati palutakse tal rääkida mõni lugu - sünnipäevadel, muidu koosviibimistel, aga ka ametlikel vastuvõttudel, olgu selleks siis helilooja Arvo Pärdi tervituslõuna külarahvale või valla aastapäeva üritus Keilas.

Vallajuhtide vastuvõtul oli ta etteaste kohane juba selle poolest, et Heldor Kiil on pälvinud aastaid tagasi valla teenetemärgi. Seda mitte anekdootide rääkimise, vaid kangeks kaluriks olemise eest.

Sündinud Saaremaal Laimjala vallas Atla külas merelahe kaldal, kuhu Vilsandi tuletorn kätte paistis, tuli ta 1956. aastal onu Jaani kutsel Lohusallu. „Onu leidis siit naise, kui ta koos minu isaga Lohusallu tööle saadeti. Nad tegid poolsaare lähedal põhja läinud laeva Jossif Stalin vraki juures tuukritöid. Lohusalu Heldorile meeldis. Kui Nordi kolhoosi üldkoosolek tema kollektiivi vastuvõtmist arutas, esitas Kaera Mann saalist küsimuse: „Kauaks noormees ka mõtleb kaluriks jääda?"
Heldor ei mäleta, mida ta vastas, kuid kalur on ta olnud tänaseni. „Ise ka imestan, et kaluri amet külge jäi. Enne Lohusallu tulekut olin käinud vaid ühe korra merel - papsiga Vilsandi saarelt põrsast toomas."

Kaluri ameti nipid tulevad tasapisi. Nagu ka oskus ilma vaadata ja kalade liikumist ennustada. Oma tõde on ka vanadel ennetel. Nii näiteks ei tohtivat reedel mõrda merre lasta, selleks tuli valida teine päev. Heldori sõnul oli mõne kaluri kiusatus nii suur, et ei suutnud sellest kinni pidada: „Tulime kord vend Sulevi ja Säde Eeriga lestatraalilt ja nägime sadama lähedal Laastu Kalevit sõudepaadist kala õngitsemas. Sõitsime tema juurde ja Sulev sättis õnge otsa lesta, mille Kalev suure kaarega paati tõmbas. Kordasime seda trikki veel kord. Kalevi püüki jälgis kaldalt aga Jalaka Juhan, kes sellest, et lest juba õnge võtab, põlema läks ja veel samal õhtul mõrra merre viis. Mis siis, et oli reede ja ilm kahtlane. Öösel tõusiski torm ja kala asemel mõrd meresõnnikut täis."

Heldor on Lohusalus kala püüdnud 57 aastat - traalimas, noota vedamas, võrku panemas... Kui enam võrkudega ei jaksanud jännata, vedas nooremate abiga mõrra merre. Mereta ta suudab ehk elada, kalata mitte.

Oma maja ehitas Heldor aga Laulasmaale, küla keskele kõrge kalda alla. Hea tuulevaikne koht, mere peal on tuult kogetud küll. Heldori kinnistu nimi on Hõbekuuse 2. Miks selline nimi, kui õues pole ühtegi hõbedast kuuske? Heldor ütleb, et naabrimehe pärast. „Nemad lubasid panna Hõbekuuse 1 ja ma siis mõtlesin, et ma panen Hõbekuuse 2. Pärast selgus, et nemad panid hoopis Reinu-Laine. Mina enam nime muutma ei hakanud. Ja hõbekuuske, millest mõte liikuma hakkas, samuti enam pole."

Elu pole Heldorit hellitanud. Hiljuti elas ta üle raske operatsiooni, sellest paranemine võttis pikalt aega. Varakevadel jõudis ta jalutada juba naabriteni, suve saabudes hakkas jälle anekdoote rääkima...

20. oktoobril on Heldoril 80. sünnipäev. Laulasmaa ja Lohusalu rahvas soovib talle juubeli puhul eekätt tugevat tervist.

20. oktoober on ka valimiste päev. Heldor teab, keda tema valib. Me ka teame - meie valime Heldori. Mis siis, et ta ei kandideeri.