Meierei korstna kõrval - järjejutt
Aga enne sedagi oli mul olnud pistmist Stalini nimega. Üks oli 1952. aasta maikuu lõpus. Koigi kool oli eksamipalavikku täis. Kõik lapsed neljandast klassist alates pabistasid mis hirmus: kas ma saan ikka eksamitega hakkama, kas kõik läheb ikka hästi? Siis ei teadnud mina eksamitest veel midagi, aga et ma olin lugeja laps ja isa oli tellinud mulle napilt ilmunud raamatute kõrvale „Sädeme“ ja „Pioneeri“, siis leidsin sealt Koigi koolis õppivatele asjaosalistele ühe rahustava artikli. Selle oli kirjutanud Paide Mittetäieliku Keskkooli õpetaja A. Taimsoo. Toona oli õpetaja minu jaoks tõeline iidol. Siis oli õpetaja sõna minu jaoks nagu aamen kirikus. Pistsin artikli „Kõik jõud eksamiteks!“ pabistajatele nina ette. Sest seal oli kirjutatud:
Rõõmus eksamite-aegne ärevus on vallanud kõiki õpilasi. Hirmu eksamite ees ei tunta, sest ettevalmistused on tehtud põhjalikult. Meie kooli õpilased võivad julgelt öelda: „Oleme täitnud oma kohustuse kodumaa ja seltsimees Stalini ees.“[1]
Asjaosalised rebisid ajalehe mu käest ära, virutasid sellega mulle vastu pead ja sisistasid: „Mine persse oma Staliniga!“. Leht rebenes tükkideks. Aga seekord polnud mul sellest kahju, sest eelmine järjejutt – Aino Tigase „Meid kutsub signaal“ – oli juba kuu aja eest otsa saanud ja uus – Vladimir Beekmani „Minu punane kaelarätt“ – algas alles kuu aja kuludes ja lõppes ka kibekähku ära. Juba siis minu meelest üks mage lugu. Vahepealsed, aga selle kõrval ilmuma jäänud jupid Paul Rummo poeemist „Volga – Don“ ei huvitanud mind karvavõrdki. Sest siis ma ei teadnud sedagi veel, kus need jõed üldse asuvad. Ka elekter jättis mu külmaks. Sest toona Koigis elektrit ei olnud, sussitati petrooleumilampe. Laes ja laua peal. Ja niisugust kanalit polnud Koigi jõest ka kusagile kaevata. Alles aastaid hiljem hakkas Koigi rahvas endale elektrit „tegema“. „Surmakurvi“ äärde ehitatud pisitillukesest elektrijaamast, mis andis voolu ainult õhtuti. Ja sedagi kella kümne või üheteistkümneni. Täpselt ei mäleta enam. Siis igatahes kustusid lakke riputatud pirnid kogu külas (õigemini küla keskuses) ühtäkki ära. Aga sellest polnud häda midagi. – Laes rippusid ja laudade peal olid valmis pandud õlilambid ja küünlad. Oli vaja ainult käsikaudu tikutoos üles otsida ja tikust tõmmatud tulega taht põlema panna. Uneajaks olid lambiklaasid tahmaseks tossanud, nii et ema pidi need hommikul hoolega puhtaks nühkima.
Aga Riias tehtud kahe kõlariga raadiost tulevaid saateid sai iga kell kuulata. Selleks elektrit vaja ei läinud. Elektriga töötavast raadiost ei teadnud maainimene siis veel mitte kui midagi. Siis toitsid raadiot kobaksuured ramprasked mustad akud, mida sai osta Paidest, Tallinnast või Tartust. Kuhu kellelgi just parajasti asja oli. Ja üks niisugune kobakas pidi igaks juhuks varuks ka olema. Sest kunagi ei võinud teada, millal eelmine tühjaks saab. Kas või öösel, näiteks. Aga öösel ei olnud mõtet hakata Paide poole uue aku järele kihutama. – Kõik poed ju kinni. Ja öösiti polnud ka mingeid eestikeelseid saateid kuulata. Isegi Ameerika Hääl oli läbi kahina, vilina ja sumina oma sõnumid juba eestlastele teada andnud, kõik ära rääkinud, mis neil ütelda oli.
Televiisorist võisid maainimesed ainult und näha. Ja ega siis see asjavärk olnudki televiisor ja televisioonist ei olnud ka juttu. Siis räägiti kaugnägemisest. Mäletan, kuidas meie majja tekkis küla esimene kaugnägemisaparaat, mida kogu küla rahvas käis järjekuti vaatamas. Seal, kus nüüd kõrgub kunagi minu istutatud tibatilluke, aga nüüdseks tohutu kõrgeks kasvanud kadakas. Kuid see kaugnägemisaparaat oli tõesti igavene kobakas. Pisikese ekraaniga, mille ette sai pista iga värvi tsellofaanliistakuid. Sai panna lilla liistaku. – Siis olid kõik inimesed ja elu lillad. Sai panna roosa liistaku. – Siis olid kõik inimesed roosad. Ja elu ka. Sai panna punase liistaku. – Siis olid kõik inimesed punased. Ja sedaviisi sai esimest ja viimast korda elus ka siniseid ja rohelisi inimesi näha. Muidu olid nad mustad nagu neegrid. Nii et valik, mis värvi inimesi sa tahtsid näha, oli inimese oma tahte asi. Ja sedakaudu oli see tõeline, kuigi algeline värvitelevisioon!
Aga nüüd selle õpetaja Taimsoo juurde tagasi. Õpetaja Taimsood nägin ma näost näkku alles kümmekond aastat hiljem. Kui minust oli saanud Paide Keskkooli õpilane. Siis ta Stalinit enam ei meenutanud. Siis rääkis ta hoopis teist juttu…
Staliniga on mul seotud mitu isiklikku seika.
Selsamal 1952. aastal pidas Stalin kirglikku kirjavahetust Korea Demokraatliku Vabariigi Ministrite Kabineti esimehe Kim Ir Seniga. Seda kajastas ka ajaleht „Säde“. Sest sellest kirjavahetusest pidid kõik lapsedki teada saama. Ehk küll minu arusaamist mööda oli see üsna veider. Minu arusaamist mööda oli ja on siiamaani kirjavahetus üks intiimasi, millega ei laiutada ilma mööda. Aga mina pidin „Sädemest“ lugema, kuidas üks tunnistas teisele kõige salajasema:
„Kallis Jossif Vissarionovitš, korea rahvas avaldab oma valmisolekut ka edaspidi igati arendada ja tugevdada sõbralikke suhteid meie rahvaste vahel.
Korea rahvas mõistab sügavalt Korea-Nõukogude sõpruse kindlustamise kogu tähtsust ja saab aru, et ainult suure Nõukogude Liidu vennaliku ja omakasupüüdmatu abiga on võimalik Korea Rahvademokraatliku Vabariigi rahulik ja sõltumatu olemasolu ning õitseng.
Elagu igavene, vääramatu sõprus Korea Rahvademokraatliku Vabariigi ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel!
Au suurele Nõukogude Liidule, ülemaailmse rahu, demokraatia ja sotsialismi vääramatule kantsile!“
Ja teine vastas talle:
„Palun Teid, seltsimees Esimees, vastu võtta Nõukogude valitsuse ja isiklikult minu tänu Teie sõbralike õnnitluste ja soovide eest […]. Soovin korea rahvale, kes mehiselt kaitseb oma rahvuslikkuslikke õigusi, edu tema kangelaslikus võitluses oma kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest."
See tundus meile, Koigi kooli poistele, nii lollakana, et me hakkasime endast natuke ohmumaid kimirsennideks kutsuma.
