Merike Lipp oskab koolirõõmu hoida ja jagada

Võru valla aasta õpetajaks valitud Merike Lipu silmad säravad niimoodi, et siin keemiat kahtlustada ei saa. Selle sära allikas on südames ja seda isegi pärast 30 aastat koolis kõigi nende „kohutavate meie aja lastega". Niisuguse sädemega võiks paljudel aladel läbi lüüa, aga ilmselt seda ei juhtu - Merike Lipu jaoks ei ole koolielu veel rutiinseks muutunud.

Kuidas sai teist õpetaja? Kas see oli lapsepõlveunistus?

Mulle meenub üks kild lapsepõlvest. Elasime Võrus Tartu tänavas ja ma käisin alatasa maja pööningul õpetajat mängimas. Seal olid isa paksud kladed agronoomiks õppimise ajast ning minu jaoks olid need nii põnevad.

Õpetajaks õppimine tuli tegelikkuses siiski juhuslikult. Meid oli neli sõbrannat, kellega läksime pärast 8. klassi lõppu koos Tartusse pedagoogilisse kooli. Õpetajana töötan meist praeguseks küll ainult mina.

Ema lootis, et lähen keskkooli ja ülikooli, aga pubeka trotsist tegin teistsuguse otsuse. Ema oli mul väga mõistlik ega keelanud ka. Õmbles hoopis viigipüksid ja ütles: hakka siis minema!

Kui kool algas, siis läks tahtmine kodust kaugele minna üle. Iga pühapäev oli nutt varuks, aga mis sa enam teed... Neli aastat saime seal vett ja vilet. Meid õpetati nagu guvernante: pidime olema võimelised andma kõiki aineid. Tuli õppida isegi klaverit ja akordioni. Päevast tuli puudu, et kõigega hakkama saada.

Puiga koolis olete olnud kuus aastat, aga kus esimesed koolikogemused saite?

Esimene töökoht oli Tallinnas 20. keskkoolis. Käisime koos sõbrannaga ise Tallinnas tööd otsimas ja pakkumine tuligi. See aeg ei olnud aga pikk. Sain aru, et mulle ei sobi Tallinna elustiil: trolli pealt trammi peale, hommikuhämaruses lähed ja õhtupimeduses tuled.

Noor olin ka - vanust oli mul siis ju kõigest 20 aastat. Ja noort õpetajat on hea nagu nätsu igale poole panna: pika päevarühma, telefonivalvesse, kuhu aga vaja on.

Palusin ise ümbersuunamist Võrru. Sellele palvele tuldi vastu. Kui oleksin palunud suunamist Võrust Tallinna, siis poleks seda rahuldatud. Nii et tulin nagu memmekas ema-isa juurde Võrru tagasi.

Tööd sain oma vanas koolis - 1. põhikoolis. Toonane diretor Merry Kalda võttis mu tööle.

Kui nüüd oma 30 tööaastale tagasi vaatate, siis kas olete õpetajaametis rahul?

Ma ei kujuta küll ennast ette mõnd teist tööd tegemas. Konveieritööl ei tuleks ma toime. Rutiini pole koolis veel tekkinud. Õpetaja roll on minu tööaja jooksul muutunud, aga arvan, et olen suutnud kohaneda, muutustega kaasa minna.

Mis nimelt on õpetajaametis muutunud?

Varem oli koolis rangem distsipliin. Kui õpetaja midagi ütles, olid kõik vait. Ka nüüd peab tunnis kord olema, aga õpilast võetakse rohkem nagu partnerit, kuulatakse teda ka.

Mida ütlete õpilaste kohta? Kas ka nemad on muutunud?

Laste silmaring on tublisti laiem kui aastakümneid tagasi. Nende teadmised maailma asjadest on rikkamad. Seda saab seostada arvutite levikuga.

Arvutiajastu lapsed on võrreldes varasemate põlvkondadega mitmes mõttes teistsugused. Ahhaa-elamust on praegusaja lastele näiteks väga raske pakkuda.

Varem võis erilise tunde loomiseks piisata sellest, et katad klassiõhtul laua põneva laudlinaga. Nüüd mitte.

Kõik materiaalne on niivõrd kättesaadav, et vahel tunned ennast isegi nirusti, kui kuuled, kus kõikjal on su õpilased käinud. Käärid võivad siin olla küll päris suured: mõni pole Võru kaubamajaski käinud ja mõnel on seljataga reisid teisele poole maakera. Õpetajalt nõuab see muidugi diplomaatlikkust, et kõigil oleks selles kirevas seltskonnas hea.

Mis aitab teil õpetaja raskes töös toime tulla? Millest tuleb töörõõm?

Eks ikka emotsioonidest ja laste säravatest silmadest. Olin hiljuti kaks nädalat haiguslehel.

Sel hommikul, kui tagasi tööl olin, nägin kahte oma 2. klassi poissi riidehoiust niimoodi lönta-lönta tulemas. Kui nad mind silmasid, siis ilme sedamaid muutus. Üks tõttas mind kohe kallistama. Teine nägi, et see tegi mu nii rõõmsaks, ja tuli, kallistas ka. Sellised hetked annavad väga palju. Eks oma õpetaja on ikka oma õpetaja.

Vastukaaluks ei saa jätta küsimata: mis õpetaja rõõmu tänapäeva koolis kahandab?

Äike kõmistab aeg-ajalt ikka. Pean ütlema, et kollektiiv on selles majas küll väga tore ja abivalmis. Mingit ragistamist pole olnud, kõik saab naljaga korda ajada, ühtki riugast pole välja kaevata.

Direktor Mart Märdin on väga toetav. Kõik mõistlikkuse piirides esitatud soovid õppetöö paremaks korraldamiseks - kas või tehniliste vahendite mõttes - on mõne aja jooksul täidetud. Tõesti, nuriseda ei saa.

Töös vanematega aga juhtub teinekord, et nad ei taha oma lapsega seotud murekohti uskuda.

Kuidas teil õnnestus sellesse nii toredasse töökollektiivi „trügida"?

Tulin Puiga kooli Võru 1. põhikoolist. Ehk oligi parasjagu üks äiksepilv pea kohal ja tööväsimus andis tunda, et mulle jäi poole õppeaasta peal silma ajalehekuulutus, milles Puiga kool otsis õpetajat. Kirjutasin CV valmis ja klõpsasin selle sõna otseses mõttes viimasel minutil teele.

Ja tuligi kõne, et mind oodatakse vestlusele. Olin pärast vestlust tagasiteel jõudnud Võru surnuaia lähedale, kui helises telefon ja teatati, et on otsustatud minu kasuks ja edasine oleneb nüüd minust...

Mul oli 1. põhikoolist raske ära tulla, sest keset õppeaastat tuli jätta maha oma 8. klass, kellele olin mõelnud klassijuhataja olla põhikooli lõpuni. Sel teemal oli õpilastega nii nuttu kui naeru.

Üks poiss ütles: „Hea, et ära lähed - teadki meist liiga palju..." Olen olnud Puiga koolis kuus aastat, aga vahel tundub nagu 60 aastat - nii koduseks on siin kõik saanud.

Peale 2. klassi õpetamise ja juhatamise olete huvijuht ja inimeseõpetuse õpetaja. Seda tundub olevat päris palju. Kuidas kõigega toime tulete?

Väikse kooli puudus on see, et kõiki kohti on nii-öelda 0,1.

Huvijuhi töö on mulle muidugi paras väljakutse, sest haridust mul sel alal ei ole. Samas on selles töös koos väga palju: muusika, liikumine, näitlemine jne. Huvijuhitöö täidab vahetunde ja jätkub pärast tunde, kuni maja vaikseks jääb. Aga ma ei ole ka selles töös üksi: meie majas on superringijuhid, kes kõik mind toetavad.

Kui nüüd mõelda, millest oleksin valmis loobuma, siis oma klassist, oma õpilastest mitte - sest nad on omad. Kui keegi annab märku, et olen huvijuhitöös ammendunud, siis sellest kinni ei hoia. Ise asjas sees olles ju ei näe, kust logiseb. See on suur vastutus, mis ei lase teinekord magadagi, sest peod peavad õnnestuma. Jõuluaeg nõuab eriti palju auru.

Kuni aga keegi pole midagi öelnud...

Mis kooli kõrvale veel mahub?

Käsitööinimene ma ei ole. Mulle meeldib silmad lahti metsas käia ja ringi vaadata, aga seda ka mitte üksi. Soojal ajal olen suur aias tegutseja. Arvuti võtab oma aja, et silmaringi arendada, fakte korjata. Raamatulugemine samuti.

Oli üks aeg, kui neelasin isukalt noortekirjandust. See haakub mu tööga inimeseõpetuse õpetajana. Alustasin tundi mõne kirjandusliku näitega ja ärgitasin niimoodi õpilasi ka lugema. See läks päris hästi korda, sest raamatukoguhoidjal ei olnud nii palju raamatuid pakkuda, kui nüüd küsiti.

Mulle on väga olulised ka peresidemed, sealhulgas oma kahe õega. Kogunemispunkti ema-isa juures küll enam ei ole, aga suhtleme endiselt palju - ei möödu vist päevagi, ilma et me helistaks. 

3 fakti

■ Merike Lipul on kaks last - täiskasvanud poeg ja tütar.

■ Tema käe all on saanud algõpetust ligi 260 last.

■ Kuus tema kasvandikku on õppinud ka õpetajaks.