Nende teadmiste edendamiseks võttis ühel nädalalõpul seltskond huvilisi ette bussisõidu Saarjõe kaldal asuva Saeveski matkaonni juur­de. Kohale jõudes kamandas ürituse eestvedaja bioloog Eda Koskor kohaletulnud paariks tunniks ümbrusesse ringi käima, eesmärgiks erinevaid taimi koguda, mida pärast oleks võimalik määrata.

Vaatamata ladistavale vihmale, tõmmati keebid ja kilekotid selga ning marsiti otsinguretkele. Paari tunni pärast matkaonni juures koh­tudes oli pea kõigil paras puhmas taimi tuvastamiseks kaasa nopitud. Õnneks hakkas samal ajal ka päike pilvede vahelt paistma ja Eda sai ma­jaesisel lõkkeplatsil ette võtta teekonna taimeriigi saladustesse. Järjest kuhilatest taimi valides hakkas kuulajatele selguma, milliseid taimi võib kasutada ravimiseks, toiduks, lõnga värvimiseks, koduaia haljastuseks või millest tuleks nende mürgisuse tõttu suure ringiga mööda käia.

„Loomulikult tuleb ravimtaimedega olla ettevaatlik, sest kõigile ei pruugi nende toimeaine sobida. Tasub ikka uurida vastavat kirjan­dust või konsulteerida perearstiga," selgitas Koskor. „Õnneks on meil säilinud palju vanavanemate tarkusi levinenumate ravimtaimede kohta, mida on põlvestpõlve edasi antud." Koskori jutust selgub, et põdrakanepit nimetatakse kohati lausa kohalikuks viagraks ja anger­vaksa kevadistest võrsestest võib keval vitamiinirikast salatit teha. Rääkimata siis kõrvenõgese rauasisaldusest. Nõgeseleotis pidi tema sõnul olema tõeliselt hea ka toataimede kastmiseks.

Samuti sai selgeks, et heal lapsel on ikka mitu nime: nii on mõnel taimel rahvakeeles lausa kümneid erinevaid nimekujusid. See, et sea­hernes oleks just notsude maiuspala, ei leidnud ka kinnitust, nimi olevat tulnud hoopiski sellest, et taime paarislehed meenutavad sea tagajalgu, sealt vahelt välja ulatuv köitraag, millega ta teiste taimede külge kinnitub meenutab aga krussis seasaba.

Igatahes said koolitusel osalenud tublisti taimetarkust juurde. Mi­na tunnen nüüd kindlasti ära teeservades kasvava puju, heinamaadel õitseva heinputke ning hea meetaime valge mesika.