Mida hakata peale imekauni ja ülimürgise Sosnovski karuputkega
Meie siberi karuputk on täiesti ohutu, tema juured on maitsvad ja söödavad. Ära tunda pole siberi karuputke kuigi keeruline: tal on iseloomuliku kujuga hallikas- või sinakasrohelised lehed. Need on kas lihtsulgjad või kolmetised liitlehed, mille kolmnurga kujulised hõlmad on omakorda sulgjagused. Lehekeste serv on aga ebakorrapäraselt hambuline või saagjas.
Kirjeldus võib tunduda küll veidi keeruline, kuid kui te neid korra looduses näete, siis ei aja neid enam teiste taimedega segamini. Tema lehed on Sosnovski karuputke omadega üsna sarnased, kuid siberi karuputk on siiski tunduvalt väiksem taim, samuti on tema õied rohekaskollased, mitte valged.
Siiski soovitaksin oma toidulauda karuputkega mitte rikastama hakata, selleks on palju teisi võimalusi, sest sisse toodud võõrliigid ,Sosnovski ja hiidkaruputk, on inimesele (ja koertele) väga ohtlikud. Need hiiglased sisaldavad furokumariini ja mõningaid eeterlikke õlisid, mis lehtedest ja vartest aurustuvad ning on nahka kahjustava ja ärritava toimega. Taime puudutamisel ilmnevad sellised tüüpilised põletikunähud nagu kipitus, sügelus, õhetus, punetus ,valu, nahaturse, villid. Villid tekivad teisel või kolmandal päeval ja paranevad kaua, kahjustused võivad ulatuda kuni teise astme põletuseni. Päikesepaistelise ilmaga on kahjustused tugevamad, kuna toksilised ained mõjuvad nahapigmentidele, millega kaasneb ülitundlikkus päikesekiirguse suhtes. Taime mahl hävitab nahalt ultraviolettkiirguse kaitsekihi ja nendes kohtades põletab päike naha villi. Taime söömise või tugeva nahakaudse toime korral on võimalikud vere hüübimise häired ja verejooksud. Allergilisele inimesele võib taim põhjustada vaevusi ka ilma otsese kokkupuuteta. Lisaks on kõne all olevad võõrliigid väga invasiivsed ning vallutavad kiiresti suure kasvuala. Kui mahl on sattunud nahale, tuleb see kiiresti vee ja seebiga maha pesta, kaitsta kahjustatud nahka päikesekiirguse eest ja pöörduda arsti poole edasiseks raviks.
Sosnovski karuputke ja hiidkaruputke kui ohtlike võõrliikide vastu on Eesti riik sõdinud 2005.aastast ning võitlustanner on laienenud iga aastaga. Keskkonnaamet on kaardistanud olulisemad karuputke levialad ning need on kõigile nähtavad Maa-ameti kaardiserveris. Kõik punase kontuuriga kaardile kantud Sosnovski karuputke levialad kuuluvad iga-aastasele tõrjumisele ja sellega tegeleb Keskkonnaameti tellimusel riigihanke teel selle töö endale saanud firma. Tõrjetöö algab kogu Eestis mais ja lõpeb üldjuhul juuli viimastel päevadel.
Päris karuputkevabaks ei saa Eesti ilmselt kunagi, aga pideva valve ning tõrje abiga on karuputke võõrliikide levik võimalik kindlasti kontrolli alla saada. Sõmeru vallas asus väga suur Sosnovski karuputke koloonia Ubja külas, tänaseks on seal putke levik kontrolli alla saadud. Mitmetest kolooniatest on teatatud Uhtnas, Sämis, Kohala-Eeskülas, Nurmes ja suur koloonia kasvab Andjas. Suurem osa neist on kaardistatud ning lülitatud iga-aastasesse tõrjekavasse (vt www.geoportaal.maaamet.ee).Kuid ikka ja jälle leitakse uusi karuputke kasvukohti. Karuputke levik on eriti lihtne jõeäärses piirkonnas, kus seemnete kiirele levikule aitavad kaasa nii voolav vesi, tuul kui linnud.
Hea maaomanik, nüüd üleskutse Sulle!
Kui leiad oma maalt ühe, paar või mitu Sosnovski või hiidkaruputke taime, millest oma jõud veel üle käib, siis ära jää ootama, vaid asu parem ise võitlusesse ohtliku taimega. Selleks:
– hoiata kõigepealt lapsi ja taimeseadet harrastavat inimest;
– taim on küll atraktiivne, kuid tema mahl on väga ohtlik sattudes nahale, veel hullem, kui peaks sattuma suhu;
– pea meeles: Kõige olulisem on vältida otsest kokkupuudet taimega. Tõrjet tehes tuleb kanda spetsiaalset kaitserõivastust ja -vahendeid, kuna toksiinid tungivad ka läbi tavalise kanga.
Alusta tõrjega kevadel, kui muu taimestik alles tärkab, siis on karuputk parajalt 10 cm kõrgune. Seega on väiksem tõenäosus endal taimemahlaga kokku puutuda ja jahedama ilmaga on kergem tööd teha. Karuputkedel on üpriski ebameeldiv tugev lõhn, mis nt suvel trimmerdamisel võib halba enesetunnet tekitada. Tee trimmerdustööd pikkade riiete ja kinnastega ning kindlasti õhtusel ajal või sombuse ilmaga. Kui taim on jõudnud õitsemiseni, seo talle kilekott pähe, et seemned ei leviks mulda, kus nad üpris kaua idanemisvõimelised on. Teine võimalus on lõigata õied maha, koguda kotti ja põletada, aga siis tee seda jälle kindlasti kinnastatult ja pikkade varrukatega veel parem, spetsiaalse riietusega.
Karuputk on väga visa vastane. Olles ise üheaastane taim, teeb ta kõik selleks, et õitseda ja seemneid kanda. Kui pinnas võimaldab, kaeva taim koos peajuurega välja vähemalt labidalaba sügavuselt (et jäme juur saaks välja kaevatud).Puhasta mullast ja jäta maapinnale kuivama. Tõenäoliselt sirgub suve jooksul veel uusi taimi, mis vajavad kaevamist. Trimmerdamine iseenesest piirab vaid taime levikut, hävitamine toimub väljakaevamise ja seemnete likvideerimise teel.
Loomulikult aitab ka mürgitamine. Seda tuleb teha kõiki ohutusnõudeid arvestades, enne taime õitsemist. Ühe suve jooksul võib-olla paar korda. Peab aga teadma, et jõe kallastele lähemal kui 10 m mürki kasutada ei tohi, sest ühtegi ohutut mürki pole olemas. Kui juba kord ette võtta omal maal iseseisvalt koloonia hävitamine, siis varuge järjepidevust, sest seemnepank mullas on pikaealine ja kui lasete kasvõi ühel taimel viljuda, on eelmiste aastate töö tühja läinud.
Karuputkega seonduvast ja tõrjetööde korraldamisest saab põhjaliku ülevaate ka Keskkonnaameti kodulehelt www.keskkonnaamet.ee
Kui ohtliku putke koloonia on siiski kasvanud märkamatult liiga suureks ja oma jõud üle ei käi, siis anna sellest teada valla keskkonnaspetsialistile või Keskkonnaametile aadressil heete.ausmeel@keskkonnaamet.ee.
