Mida lubas riigivanem Päts rahvale 1934. aasta lõpus uueks aastaks?
Riigivanem ütles järgmist:
Mõne minuti pärast lõpeb käesolev aasta, aasta, mis meie rahva ja riigi ellu on toonud suuremaid muutusi pärast neid aastaid, millal meie rahvas vabadussõjas viimse meheni oli väljas.
See aasta on purustanud nii mõnelegi ta lootused, toonud muudatusi ja uuendusi, mida aasta alul arvatagi ei võinud. Meie rahvas oli aasta alul täis igasuguseid uusi häirivaid ootusi ja lootusi. Kunagi ei olnud poliitilised meeleolud nii ärevil, kui selle aasta esimeste kuude jooksul. Paljud läksid siis käärivate meeleoludega kaasa, lootsid midagi uut, täiesti teistsugust meie riigis luua, kui see olnud seni 15 aasta sees, ja arvasid, et see uus kord meie rahvale ja riigile toob õnne.
12. märtsiga tehti neile käärivatele meeleoludele lõpp. 12. märts on aastast kolmneljandikku muutnud sootuks teistsuguseks, kui see aasta algas. 12. märtsi sündmused on olnud asjaoluks, mis meie riigi ja rahva teistsugusele korraldusele on juhtinud. meie 15 aastat olnud kõrgemad riigiasutused jäid riigi juhtimisest sel kujul kõrvale ja uue põhiseaduse järgi riigivanema ja riigivanema poolt ellu kutsustud kaitseväe ülemjuhataja institutsioon võtsid riigi juhtimise enda kätte. Ja kolmveerand aastat on see võimu koondis meie rahvast ja riiki juhtinud.
Ma tean, et meil on inimesi, kes meile heidavad ette nagu oleksime tahtnud mingit diktatuuri Eesti riigis sisse seada, nagu oleksime tahtnud meie riigi kõrvale viia neilt alustelt, mis 15 aastat olnud aluseks.
Aasta lõpul võin ma avalikult kogu maa ja rahva ees öelda, et niisugust mõtet ei ole minul, kaitsevägede juhatajal ega valitsuse liikmetel olnud. Meie 12. märtsil võtsime raske koorma enda peale ja olime kõik teadmises, et seega võtame endile raske vastutuse ja vastutusrikka ülesande. Meie nägime, et teist pääseteed ei olnud.
Nüüd, mil on vahekordades selgus, näeme, et kui seda sammu 12. märtsil ei oleks astunud, siis ei oleks võidud ka algavat uut aastat nii rahulikus meeleolus vastu võtta nagu meie seda praegu võime. Astusime selle sammu ja teame, et see sündis meie maa, rahva ning riigi päästmiseks. Meie teadsime, et võimu halvasti kasutamine võib tuua raskeid kaotusi ja meil seisid niisugused kaotused kaalul.
Elu on aga näidanud ja rahvas õigesti hinnanud seda sammu. On ju ka praegu veel inimesi, kes sellega rahul ei ole, kes ootavad ja loodavad veel mingitele erakorralistele nähtudele. Loodeti koguni rohkemat, nimelt, et riigivõimu koondises puhkevad tülid. Sooviti, et minu ja kaitsevägede ülemjuhataja vahel, kes võtsime raske vastutuse endale, kes meie olime koos riigi algpäevil ja keda neil rasketel aegadel koos töötades tundma õppisin, tekib tüli. Loodeti, et tuleb niisugune aeg, kus koondatud võim omavahel laguneb ja siis selle võimu haaravad teised.
Ma võin siin avalikult ja kindlalt öelda, et meie - ei mina, ega kaitsevägede ülemjuhataja ega vabariigi valitsuse liikmed, ei ole riigi juhtimisel mingite isiklike huvide pärast ega au otsimas.
Mina isiklikult olen neis aastates, mil töö hakkab raskeks muutuma ja mina tunnen selle töö raskust. Ja seda tunnevad ka need valitsuse liikmed, kes minust on nooremad. Kui meie võtsime selle töö endi peale, siis teeme meie seda, mis on õiglane ja mis tarvilik meie rahva paremaks tulevikuks ja kodumaa õnneks.
Meie ei taha oma rahvast juhtida tundmatutele radadele, vaid tahame seaduste järgi viia riigi niisugusesse seisukorda, kus rahvas võiks meie riiki rahulikult juhtida.
Et seda aga saavutada, on vaja parandada seda, mis 15 aasta jooksul on halvasti tehtud ja halvasti kujunenud. 15 aasta jooksul on tehtud mõndagi, mida tegema ei oleks pidanud. Meie oleme jõudnud nüüd selgusele, et meie põhiseaduse andmisel olime teinud vea. Meie andsime põhiseaduse ajal, mil vabadussõjast osavõtjad ei olnud veel koju jõudnud. Põhiseaduse andmisega tol ajal just kui rutati, et oleks põhiseadus olemas. Vene riigist tulles, mil ei tuntud veel demokraatliku korra nõrku külgi, arvati meil, et kui meie paneme kõige kaugemale ulatuva demokraatliku korra maksma, siis oleme õnnelikud. Nüüd aga näeme, et enne on tarvis rahvast organiseerida. Ja see rahva organiseerimistöö on praegu valitsusel käsil. Meie organiseerime rahva ja siis tulevad riiklikud kõrgemad asutused.
Meie ei taha niisuguseid asutusi luua, mis oleksid naeruks rahvale ja sõrmega näitamiseks nagu seda veel hiljuti riigi kõrgema esinduskogu kohta tehti.
Meie tahame anda niisuguse demokraatliku asutuse, mis tema rahvast väärt oleks nagu Inglismaal, kus austust ja lugupidamist oma parlamendi vastu. Meie tulevane Eesti parlament ei pea olema niisugune, millest karikatuuridele ainest saada, vaid tõsiseks ja väärtuslikuks rahva esinduskoguks, mille kohta keegi ei saa midagi halba või naeruvääristavat öelda.
Meie rahvaelu tuleb ümberorganiseerimisele, kuid selle alus jääb demokraatlikuks, kus rahvas ise määravalt osa võtab.
Meie senine ainuüksi parteide peale ehitatud kord näitas nõrkusi ja seepärast peame meie rahvast organiseerima teistel alustel. Ja see on kord-korralt sündimas. Ja et see annab häid tagajärgi, selles lootuses läheb vabariigi valitsus kindlalt vastu uuele aastale, ilma et ta laseks kõrvalmõjutusi avaldada või lööks kõikuma. Meie ei toetu mingile parteide plokile, meie ei ole ühestki rühmast ära rippuvad, vaid meie talitame oma südametunnistuse, parema teadmise ja isamaa-armastuse järgi.
Niipalju olgu öeldud läinud aasta poliitilise suuna kohta.
Meie oleme aga üle elanud ka majandusliku murrangu. Läinud aasta oli majanduslikult väga raske, eriti aasta esimene pool. Meie tootjad, kes oma tööga meie riiki ülal hoiavad, olid suures mures raskuste pärast, kuidas oma aineid saata turule. Ma pean ütlema, et siin on suur murrang sündinud. Ja see ei ole sündinud seepärast, et vabariigi valitsus oleks kõrvaltvaatajaks jäänud, ei - meie oleme selgusele tulnud, et praegu ei või riigivalitsus jääda külmaks pealtvaatajaks majanduselu korraldamise juures. Vabariigi valitsus on teinud suuri pingutusi, et meie maad majanduse raskustest aidata üle ja see on andnud tagajärgi. Nüüd, aasta lõpul näeme, et maaelu parandamine on mõjunud ka linnadele: linnade elu on läinud aktiivsemaks ja rõõmsamaks. Kui võrdleme eelmist aastat käesolevaga, siis näeme, et üldine rahulolek on sel alal olemas.
Meie rahvas ja riik kosub majanduslikult. Meie kõige suurem häda seisis seni selles, et neil, kellel oli ta tööjõud kapitaliks, ei olnud oma kapitali - tööjõudu - kuhugi mahutada. Nüüd võime aga uhkusega öelda, et Eesti riik on neist riikidest Euroopas, kus kõige vähem on tööta inimesi.
Meil Eestis ei ole praegu tööst puudus, vaid on inimestest puudus. See töörohkus, mida meil teha tuleb, et suudaksime oma riiki viia õitsvale järjele, nagu see on olnud teistes maades, nõuab palju inimjõudu.
Meie oma üle miljonilise rahvaarvuga oleme väikene kogu võrdlemisi suurel maa-alal. Kuigi meie maa väikene on, võime praegusest kaks korda rohkem inimesi ära toita, seepärast seisab meie rahval ees suur ülesanne. Nimelt tõsta meie rahvaarvu.
Ma pean siinjuures silmas üht suurt poliitikameest Itaaliast, nimelt Mussolinit. Ta kutsus hiljuti 94 ema oma juurde, kellel kokku oli 910 last ja andis neile riigi poolt kingituse, tänades neid selle eest, et nad oma ema ja abikaasa kohustusi täitnud nii eeskujulikult, et kogu Itaalia rahvas võib uhkusega neile vaadata. Lastega emasid austatakse ka mujal. Näiteks Saksamaal on lastega emadel eesõigus kauplustes ja raudteedel seepärast, et neil kodus on suured kohustused.
Ka meie, kui tahame oma maad harida ja Eesti rahvast edasi viia ning tuleviku vastu kindlustada, peame selle eest hoolitsema, et meie rahvas kasvaks ja sigineks. Kohvikukultuur, mida meil mõnel pool aetakse ja need naised, kes kohvikus käivad poliitikat tegemas, on halvaks eeskujuks meie rahvale. Mina austan iga ema, ka kõige vaesemat, kui ta läheb, lastekari ümber. Niisugune ema ei jää kunagi hädasse, niisugune ema tunneb kõige suuremat rõõmu sellest, kui ta on ümbritsetud oma lastest. Seda tahan mina öelda ka neile, kes on saanud riigilt ka maad ja majad. Käisin hiljuti maal ringi ja nägin niisugust juhtu, kus talu oli antud mehele, kuid peremees oli vanapoiss, elas üksinda, lüpsis lehmi ja tegeles majapidamises üksinda. Niisugused nähted peavad meie riigist kaduma.
Neid väikesi ülevaateid aasta vahetusel ette tuues loodan, et kindel tahe, mis meie rahvas on tulnud ilmsiks, kestab edasi. Need hääled, kes kahtlevad, need jäävad varsti vait. Selles olen täiesti kindel. Ütlen veel kord, et meie ei lase lahkpüüetel pääseda maksvusele ja meie ei luba tagasi tulla neil olukordadel, mis valitsesid enne. Meie rahval tuleb töötada üksmeelselt, meie peame oma rahva elu ümber korraldama. Selleks soovin meie kodanikkudele uueks aastaks õnne ja head töötahet, eriti aga tahet. Ühtlasi olen kindel, et terve vaim, mis on avaldunud meie riigikaitse jõududes ja riigiametkondades, kestab edasi. Ja nad võivad olla kindlad ja julged, et vabariigi valitsus teab ning tunnustab nende vastutusrikast tööd kui ka seisukorda.
Kui meie üheskoos läheme vastu uuele aastale isamaalistes tunnetes ja kindla töötahtega, siis loodan, et uus aasta osutub õnnelikuks ja jõuame olukorrani, mil saavutame demokraatliku riigi uuestikorraldatud asutused. Selleks tahan mina ja kaitsevägede ülemjuhtaja ning kogu vabariigi valitsus kaasa aidata, et see võimalikult kiiremini läheks. Tahan loota, et kõigil rahulikku kannatust jätkub. Kui kõik kohe ruttu ei tule, siis ei tarvitse süüd hakata otsima, vaid olge kindlad - sest meid kõiki on juhtimas ühine tahe.
Soovin meie armsale riigile, meie töökale rahvale ja kõigile, kes meie riiki armastavad, head uut aastat!
