Miks õppis Sillaotsa koolis 1970ndatel aastatel arvukalt sakslasi?
„1970. aastate esimesel poolel õppis Sillaotsa kooli venekeelsetes klassides palju saksa rahvusest õpilasi. Sellel, kuidas sakslased siis sattusid on oma eellugu. Esimesed saksa asunikud kutsus 1769. aastatel Vene tsaaririiki elama keisrinna Katariina II. Ümberasujatele anti tasuta maad, nad olid oodatud riigi-teenitusse ning said erinevaid soodustusi. Sakslaste ümberasumine Venemaal jätkus ka hiljem. 20 sajandi alguses elas Vene riigis ligi kaks miljonit sakslast. Kodusõja aastatel paljud sakslased lahkusid kodumaale. Nende asemel asusid Nõukogude Venemaale saksa kommunistid. Aastatel 1923-1941 tegutses Volgasakslaste (siit ka nimetus volgasakslased) Autonoomne Nõukogude Vabariik, mille pealinn oli Engels. Kokku elas 1939. aastal NSVL-is 1,42 miljonit saksa päritolu inimest. II maailmasõja ajal, 28. augustil 1941 andis Jossif Stalin käsu sakslaste autonoomia likvideerida ja sakslased saadeti Kesk-Aasiasse (peamiselt Kasahstani steppidesse) asumisele. 29. augustil 1964 Nikita Hruštsov osaliselt rehabiliteeris väljasaadetud sakslased. Alates 1967. aastast lubati sakslastel rännata välja Saksa Liiduvabariiki.
Eesti NSV oli sakslastele üheks peatuspaigaks teel Kesk-Aasiast „vaterlandi“. Siin oli NSVL-ist väljarändamisega seonduvaid küsimusi tunduvalt lihtsam lahendada, kui kusagil Kirgiisias või Kasahstanis. Ka olid Eesti NSV olme- ja elamistingimused oluliselt paremad, kui Kesk-Aasia liiduvabariikides.
Sakslased asusid Haaslava ja ümberkaudsetele maadele elama aastatel 1969-1973 (peamiselt 1970-1971). Kokku tuli siia elama 120-140 inimest. Kohalikud ja võib arvata, et ka Tartu rajooni asjamehed olid suurtes raskustes ja sakslaste sisseränd pandi 1973. aastal seisma. Hilisematele saabujatele ei antud „vabade eluruumide puudusel“ sissekirjutust ja nad pidid enamasti tagasi pöörduma.
Saksa pered elasid Roiul, Heitis, Tordil, Kriimanis, Villemil ja mujal. Mõned saksa õpilased käisid Sillaotsa kooli isegi Mäksalt ja Võnnust. Osa saksa peresid kolis Roiul Mõrajõe taha, kus nad tegid endale elamiseks korda vana hobusetalli. Kohalik rahvas kutsus nende elamispaika Berliiniks. Töö juures, poesabas ja naabritega rääkisid sakslased vene keelt, nende lapsed õppisid vene klassis ja arusaamad elust olid peaaegu samad, kui kohalikul vene kogukonnal. Kodus aga rääkisid sakslased omavahel saksa keelt ja eriti vanemad inimesed olid sügavusklikud.
Sakslaste pered, kellele erinevatel põh-justel ei võimaldatud väljasõitu, asusid 1970. aastatel lõpul ja 1980. aastate alguses elama Tartusse. Saksa õpilaste arv kasvas Sillaotsal kiiresti. 1971-1972. õppeaastal oli koolis 102 vene klasside õpilast ja neist olid üle poole sakslased. Selle tõttu hakati rääkima võimalusest luua Sillaotsa kooli juurde saksakeelne komplekt. Lisaks suurele laste arvule toodi saksa komplekti loomise põhjuseks veel osade saksa õpilaste kehv vene keele oskus, mis ei võimaldavat õpilasel õppeprogrammi täies mahus omandada.
Saksakeelse komplekti loomise eestkõnelejad olid õpetajad Ella Schmidt (lõpetas Dušanbe Pedagoogilise Instituudi, töötas Sillaotsal 1969-1978, õpetas saksa ja vene keelt) ja Charlotte Stirtz (lõpetas Dzambuli Pedagoogilise kooli, töötas Sillaotsal 1971-1975, õpetas füüsikat). Aastatel 1971-1972 töötas Sillaotsal õpetajana Regina Halamova (neiuna Gelfus, lõpetas Przevalski Pedagoogilise kooli, õpetas geograafiat).
Kõik eelpoolnimetatud daamid olid saksa rahvusest ja kelle eest inimene ikka seisab, kui mitte oma rahva eest.
Sillaotsa kooli direktor Johannes Loost käitus oskusliku diplomaadina. Kodurahu huvides ei laitnud ta saksa prouade initsiatiivi maha, samas avalikult ei toetanud seda. Tartu rajooni haridusjuhid olevat päris palju kordi koos istunud ja kentsakana tunduvat soovi arutanud. Kokkuvõttes ei olevat rajooni täitevkomitee ja haridusosakond ideed toetanud.
Arvestades teema poliitilist aspekti - „sakslased tahavad nõukogude kooli oma kantsi rajada“- võib arvata, et küsimust arutati tegelikult hoopis kõrgemal pool, kui Tartu rajooni tasemel. Oli kuidas oli, saksa komplekt jäi Sillaotsa kooli loomata.“
