Hariduselu ümberkorralduse vajadusest on räägitud juba aastaid. Tõsisemad analüüsid tehti 2008. ja 2009. aastal kuni ajutise komisjoni moodustamiseni 2009. aastal. Hea hariduse, sealhulgas ka gümnaasiumihariduse omandamise säilitamiseks Türil, oli vaja rääkimistest ja arutamistest jõuda otsusteni. Hariduse ümberkorraldamise otsus puudutab kogu piirkonna rahvast ja on arusaadav, et reageeringud on erinevad. Lapsevanemate esindajad algatasid pöördumise, mis oli ajendatud kindlasti headest kavatsustest. Kuid ka avaliku pöördumise algatajad peaksid olema Türi linnas praeguse kahe kooliga seotud probleemidega kursis: millised on õpilaste arvud nüüd ja edaspidi, kuidas käib koolide rahastamine, millised on tänapäeva õppekavale vastavad nõudmised ning ühiskonna ootused tulevasele aktiivsele ühiskonnaliikmele. Samas peaks olema ka selge, miks ei saa nii väike vald endale lubada kahe suure kooli ülalpidamist.

Kuidas üldse suhtuda pöördumisse, millele on 13 inimest andnud allkirja topelt, 141 juhul oli allkirjastaja jätnud märkimata lapse kooli ja klassi või väljendas oma suhtumist sõnaga “toetan”, 32. juhul oli allkirjastaja klassifitseerinud ennast vilistlaseks, vanaemaks, pensionäriks, ühel juhul Türi vallaga mitte seotud isikuks. Vahetult volikogu eel esitatud 91 allkirja seas olid mitmed ühe inimese kirjutatud nimed ja allkirjad. Lisaks volikogus öeldud lapsevanemate esindaja sõnad, et tal on ükskõik, mis juhtub Türil hariduselus 5 aasta pärast, sest siis on tema laps kooli lõpetanud.

Eelpool öeldu põhjal on selline pöördumine mitte tõsiseltvõetav ja tõlgendatav ühe väikese seltskonna isiklike huvide rahuldamise vajadusega.

Kui vallavolikogu tegi otsuse, siis ta tegi selle tulevikku silmas pidades ja arvestades, et Türil saab gümnaasiumi haridust ka 5, 10 ja enam aastate pärast, et Türi valla maapiirkonna põhikoolid säiliksid kui kodulähedased koolid. Ei ole võimalik langetada otsuseid hetkeemotsioonide tasandil. Ka Haridus- ja teadusministeeriumi spetsialistid on tunnustanud Türi valla tegemisi uute koolide moodustamisel.

Olen veendumusel, et uute koolide loomise protsessi peatamine veel üheks aastaks ei vähenda pingeid, pigem suurendab neid ja tekitab segadust juurde. Kui kavandatakse muudatusi, siis tehakse seda eesmärgil muuta midagi paremaks, päästa ennast raskest olukorrast, saavutada ökonoomsus mõeldes tuleviku peale. Hariduse ümberkorraldamine ei ole naljategemine ja samm sammult kaalukaid otsuseid tehes on liigutud eesmärgi poole tulevikku silmas pidades.