Milliseid vahvaid jõulutraditsioone leidub Eestimaa peredes?
Harjumaa aasta tegija Marju Raadik-Kantsik:
„Meie pere traditsioonid algavad juba enne jõule, mil teeme isetehtud piparkoogitaignast suure piparkoogimaja ja kõigile suured nimelised piparkoogid. Suureks sündmuseks on mõni päev enne pühi kartulivorstide tegemise talgud. See on tõeliselt tore pere kogunemine, kus koos hakime suure vanni sisse kõik koostisained ja mille tulemusena valmivad pühadeks tõeliselt maitsvad kartulivorstid. Jõululaupäeval oleme enamasti kodus oma pere keskel traditsiooniliste jõulutoitudega, kingitused poetavad enamasti päkapikud täiesti ootamatult kuuse alla. Kindlasti teevad kõik oma kingi kättesaamiseks ka väikese etteaste. Vana kombe kohaselt jätame jõulutoidud ka ööseks lauale. Pühade ajal mäletame kõiki lähedasi, keda meie hulgas enam pole ja viime nende kalmule küünlaid.“
Harjumaa sädeinimene Maret Väli:
„Mulle meeldib, et jõulutegevused korduvad aastast aastasse. See annab nagu mingi kindlustunde. Jõuluõhtu esimene jumalateenistus on alanud ikka kell 16 ja kell 17.30 on buss Lohusallu sõitnud. Seegi kord sõidan pärast kirikut tütre juurde, tal on selleks ajaks toidud valmis ja jõululaud kaetud. Kingitused paneme kuuse alla ja vana inglise lambakoer on esimene, kes pakid üle kontrollib. Tema ilmeksimatu lõhnataju tunneb kohe ära, missugused kingitused on temale mõeldud.“
Kirjanik Erik Tohvri:
„Minu minipere (2 inimest) puhul mingitest erilistest traditsioonidest rääkida vist ei saakski. Meie peres ei ole jõulud otseselt usupühad, kuigi jõulumuinasjutt on ilus lugu. Pärast sõda Tallinnas elades sai jõlululaupäeviti alati kirikus käidud, see oli rohkem protest valitseva võimu vastu; ometi juurdus kuuldud jõululiturgiast tunne, mis teatas, et maailmas on midagi ülevat ja hinge kosutavat peale selle, millest ajalehed ja raadio tollal pajatasid. Tolleaegne aastast aastasse korduv jõululiturgia, pastori pühalikud sõnad „siis sündis, et sõna keiser Augustusest välja läks, et kõik maailm peab üles kirjutatud saama” oma arhailises redaktsioonis jäid kuidagi hinge. Nüüd on seoses uute tõlgete ja uute kirikukommetega see kõik muutunud; kui mõni aasta tagasi Keila kirikus noored Kristuse sünniloo lihtsalt ükshaaval maha lugesid, olin sügavalt pettunud. Olen konservatiivse iseloomuga ja austan traditsioone, aga too vana, noorusesse ulatuv mulje jõuluõhtu kirikust on kahjuks kadunud. Mis veel – kodune jõulupuu on iga aastaga väiksemaks muutunud, jõulutoidud nagu kindlasti ka muudes kodudes, televiisor, mis jõulutunnet kogu maailmast püüab ka meieni tuua... Lihtsalt öeldes – minu poolt pole midagi originaalset jõulutraditsiooniks pakkuda, jõulutunne peab lihtsalt inimese sees sündima. Kui nii ei juhtu, on kurb, sest midagi jääks puudu!“
Jõuluvanade manager Maret Lepiksaar:
„Kindel traditsioon on käia jõulude ajal surnuaial ning süüdata küünal lähedaste mälestuseks. Ka kirikus käimine on kuulunud traditsiooni hulka.
Viimastel aastatel koguneb meie koju jõululaupäeval mehepoolne pere ning me katame ühiselt jõululaua. Kui mehe vanaema veel elas, siis kõik armastasid tema tehtud hapukapsaid ning see oli nii-öelda tema „firmamärk“. Õppisin tema kõrval selle tegemise ära ning nii jätkub vanaema kapsaste traditsioon siiani. Kindlasti külastab meie peret igal aastal jõuluvana. Kuid eelmisel aastal ootas ta hoopis meie maja kõrval olevas püstkojas, lõkke ääres. Kõik peavad oskama jõuluvanale salmi lugeda, laulda, tantsida või mõistatusi öelda. Loomingulised pereliikmed mõtlevad tihtilugu ise luuletusi ja laule välja.
Jõulupühade ajal puhkame, sööme ning mina tavaliselt vaatan aasta jooksul kogunenud pilte arvutist ning tellin neid paberkandjale, et albumeid täiendada. Lastel on palju tegemist jõuluvanalt saadud kingitustega.“
Kergejõustiklane Priit Aus:
„Jõulud on mulle südamelähedane aeg, millega meenub kõik hea: jõuluvana, päkapikud, kingitused, piparkoogid, kommid, mandariinid, verivorstid, seapraad, jõulumuusika. Minu peres tähistatakse jõule nagu paljudes teistes Eesti peredes. Juba lapsepõlveaegadest mäletan, et alati on olnud ema see, kes kaunistab toad, vahetades selleks heledad kardinad ja laudlinad jõulutoonides punase-valgekirjude vastu ning asetades vaasi ehitud kuuseoksad ja lauale punased küünlad. Isa on alati hoolitsenud, et suurde tuppa saaks püsti särav kuusepuu. Mina koos õega oleme kõike suure uhkusega pealt vaadanud ning olnud oma vanematele seejuures abiks. Traditsiooniliselt on jõuluaeg kulmineerunud piduliku õhtusöögiga jõululaupäeval koos kõige lähedasemate inimestega - vanemate ja vanavanematega. Need on päevad, mis on jäänud meelde kõigile üllatusi ja rõõmu pakkuvate hetkedega.
Oma originaalsuses veetsin selliselt jõule viimati aga 5 aastat tagasi - 2009. aastal. Sportlasena olen vahepeal olnud treeningute tõttu sunnitud jõulud veetma treeninglaagrites. Ka isegi kõige suurema tahtmise juures ookeani ääres päikese käes piparkooke ja mandariine süües ei teki sellist jõulutunnet nagu kodus olles. Otsustasin sel aastal teha erandi ning sõita treeninglaagrisse pärast jõule, mis aga ei tähenda, et ma saaks siin lubada puhkust treeningutest. Ma tean, et konkurendid treenivad sihikindlalt, seega ei saa ka mina langeda mugavustsooni. Küll aga tahan ma üle pika aja veeta jõulud kõige lähedasemate seltsis peretraditsioonide järgi. Soovin kõigile lugejatele meeldivat jõuluaega. Väärtustage seda, mis teil on!“
Kallis lugeja, kui ka Sinu peres on mõni eriline traditsioon, mis loob alati tõelise jõulutunde, siis jaga seda ka meiega kommentaariumis või aadressil info@eestielu.ee.
