Mine metsa
Tänapäeval on vastupidi - inimene võtab puhkuse südasuvel ja parima meelega just siis, kui valitseb vähemalt kahekümne viie kraadine rannailm. Vähe sellest, vaatamata südasuvisele soojale pakitakse hoopis koheselt reisikohvrid ja põrutatakse puhkusele näiteks Punase mere äärde - veel soojemale maale, et sealt ükskord tagasi tulles kodus vihmaste ilmadega reisiväsimusest välja puhata...
Parim paik tõeliseks puhkuseks asub tegelikult ju siinsamas, vahetult meie igapäevaste toimetuste kõrval. See on üks vähestest paikadest, kus inimesel on võimalik päriselt puhata, aega maha võtta ja rahus mõtiskleda. Loomulikult on selleks kohaks mets.
Inimesed, kes mitmendat põlve harjunud linnas elama, kipuvad sageli metsa head omadused ära unustama, või on koguni hakanud metsa ees hirmu tundma. Nii käiakse vahel harva seal vaid seente või marjade saamise pärast ja eelistatavalt suurema seltskonnaga. Tegelikult pole metsa vaja karta, sest mets ei ole inimese jaoks muutunud. Nii, nagu mets pakkus varju ja abi meie vanarahvale, teeks ta seda praegugi, kuid inimene ei ole endine ega oska seda võimalust endisel moel hinnata. Igati turvalist laant peljatakse, kardetakse seal ära eksida või kohtuda mõne ulukiga, kuid sellele tavaliselt ei mõelda, et ohud, mis meid päriselt varitsevad, on põhiliselt seotud ikkagi tsivilisatsiooniga - linnade, maanteede, industriaalalade ja tehnikaga. Mets aga õpetab oma teelist ja taibukas jalutaja õpib sellest kiiresti.
Naljamees Vladislav Koržets on nimetanud inimeste poolt loodud elukeskkonda metamaailmaks - st loodusest välja rebitud ning moonutatud süsteemiks, mille sees ta ise arvab ennast hästi ja kaitstuna tundvat. Nii võib ju tunduda küll, kuid märkamatult saadavad selle metamaailma elanikke erinevad psüühilisest ülekoormusest tingitud hädad, nagu näiteks stress. Kindel koht, kus sellele leevendust ja ravi leiab, on mets. Metsal on tervendav mõju mitmes mõttes, kuna lisaks rahule leiab sealt ka rohkesti raviomadustega taimi. Paraku on aga nende kasutamine paljude jaoks ununenud ja rahvameditsiinist saanud väheste asjatundjate hääbumisele määratud äri, sest farmaatsiatööstus üritab iga hinnaga ravimipoliitikat enda kasuks kallutada.
Mets on oma olemuselt üks suur makroorganism, tervik, mille toimimisest aru saamine nõuab inimeselt selle mõistmist. Paljude jaoks tähendab mets äri, igapäevast tööd ja suuri kasumeid. Metsa üles töötajatest mõtlevad ja talitavad õigesti need, kelle silme ees ei seisa mitte suured, eurodes mõõdetavad palgivirnad, vaid kes näevad raieküpse metsa asemel eeskujulikult hooldatud noorendikku. Metsa tervislik seisund on väga tihedas omavahelises koostoimes, mis tähendab, et alusmetsa tervis sõltub sellest, kuidas on lood latvades ja vastupidi. Metsade liike on mitmeid. Tavaliselt kiputakse eelistama kõrgeid männikuid, mille alusel samblal on mõnus jalutada ja näiteks korilusega tegeleda. Tegelikult on igal metsa tüübil oma võlud, seda tuleb osata vaid märgata. Kuusikus on alati hämaram, kuid selle eest elutseb seal rohkem varjatud eluviisiga huvitavaid linde. Kuuse valib sageli pesapuuks näiteks meie metsade kõige väiksem värvuline, pöialpoiss ja kui musttihast juhtud kohtama, siis ka ikka kuusikus. Kaasik seevastu on tuntud oma valgusega ja suviti peakohal sahisevate lehtedega. Kask on jällegi koduks peoleole, kes selle latva oma poegadele rippuva "tuulehälli" on pununud. Iidsed tammikud, mida Eestis enam kahjuks eriti palju ei kohta, mõjuvad suursuguselt ja maagiliselt koos seal elutsevate kakuliste e öökullidega. Igal puul on talle iseäralik aura ja paljudel inimestel on olemas võime seda tunnetada. Tänapäeva inimese suhestumisest loodusega ja selles elutsevate olevustega, kirjutab loodusemees Hendrik Relve omalaadses raamatus "Puude juurde".
Kui inimene viibib avamaastikul, ka mere ääres, siis näeb ta enda ümber kaugele ulatuvaid ja kättesaamatuna tunduvaid piire, mille keskel ta ise jääb pisikeseks ja jõuetuks punktikeseks. Sellises avaruses, kui mägimaastikud välja jätta, domineerib põhiliselt taevast allapoole jääv tasapinnaline kahemõõtmelisus. Helid sumbuvad seal kiiresti kehva levivõime tõttu ja kaugusse vaatamisega kaasneb sageli ka inimese kaugenemine iseendast. Metsas seevastu on kõik teisiti. Mets on täis erinevaid lähestikku paiknevaid mõõtmeid, kus suhteline avarus vaheldub ruumilise dünaamikaga ja kõikjalt peegelduvate helide paljususega. Mets ei ole vaid kolme- ega neljamõõtmeline, sest aja ja ruumi kõrvale mahuvad seal veel erinevad aroomid, helid ja puudutused, mida metsas liikudes pidevalt kogeb. Metsas kulgedes oled kogu aeg muutumises - vahetuvad objektid ja kõikide sisselülitatud meeltega tajutavad signaalid. Kõrgete puude all tunneb inimene ennast küll väiksena, kuid ümbruse lähedus koondab kõik ühtseks komplektiks, mille hulka kuulub sel hetkel iga kohal viibiv olemas olev. Selline ühtekuulumine loob turvatunde, mis rahustab ja vabastab ka mujal kogunenud pingetest ning selline ju ongi tõeline puhkamine - kõik see, mida sa hetkel näed ja tunned, on hoopis teine reaalsus, kuid samas ei ole see uni...
Ärme siis unusta, et looduses puhkamise võimalus algab tegelikult üsna meie akende alt, ja et tavalise sõnana tunduv "mets" on tegelikult sootuks midagi enamat, kui ühest linnast teise sõitmisel tehtud metsapeatus. Võtame parem puhkusel olles kätte Osvald Toominga raamatu "Puude taga on mets" ja lähemegi metsa. Eriti need, kes kannavad endas fetišit "Mul on väga palju tööd", just nemad peaksid võimalikult tihti käima metsas "aega maha võtmas", sest liigse hõivatuse tunnetamine kuulub nende pahede hulka, mis röövivad meilt vabaduse...
