Minu esimesed arhiivielamused
Kui me lõpuks arhiivi jõudsime, võttis meid vastu arhivaar Tiiu Oja. Arhiivis oli mul võimalus näha fondide ruume. Seal olid maast laeni riiulid, täis kõiksugu vanu käsikirjalisi ürikuid. Uurisime ka ühte paksemat vasikanahast kaantega raamatut, mis osutus hingeleondiks ehk revisjoniks.
Raamat oli aastast 1782. Hingeloendis olid kirjas ainult mehed, sest riik nõudis meestelt pearahamaksu. Üllatuseks mulle on see tsaariaegne termin meil ka tänapäeva koolielus kasutusel. Õpilaste arvu alusel saab kool riigilt raha.
Tartu linna politseifondist oli meile lauale pandud ülisuur raamat, täis naiste pilte, kes olid väärtegudega politseis arvel.
Osadel naistel oli väga elegantne välimus.
Pärast külaskäiku fondide ruumi hakkas meil suur töö pihta. Õpetaja oli meile eelnevalt tellinud hulga toimikuid Heimtali vallakohtu kohta. Ilmnes, et kohtusse mindi ikka kõige pärast, mis vähegi ülekohtune tundus, nt. varastatud kampsun, valest kohast puude maha raiumine, solvamine jne. Dokumentides oli mitmel pool nimede kõrval kolm x. See ei tähendanud veel kirjaoskamatust.
Tihti sunniti talupoegi kirjutama kolm x, sest see näitas, kui alaväärsed nad on. Meile sattus kätte ka üks toimik, mis sisaldas perekond Arakute kurba saatust. Perekonnas oli isa kolme tütrega, kuid ühel päeval isa suri. Tüdrukud olid siis alles noored. Neile määrati kohtu poolt eestkostja, kes pidi iga kuu kohtule aru andma laste käekäigust ja rahalisest seisust.
Toimikus oli üles tähendatud iga viimane kui ost rätikust kuni leeririieteni. Kui tüdruk oli saanud 21-aastaseks, ei vastutanud enam eestkostja tema eest.
Toimiku põhjal jäi mulje, et vanasti hoolitseti orbude eest küllaltki hästi.
Uurisime dokumente terve pika päeva ja tegime fotokoopiaid.
6. jaanuaril sel aastal sõitsime koos õpetajaga rongiga Tallinnasse, et külastada Riigiarhiivi. Oli pühapäev. Ööbisime õpetaja tütre Agnese kodus.
Esmaspäeva hommikul jõudsime varakult, juba kella üheksaks arhiivi. Ka seekord oli õpetaja tellinud hulga toimikuid.
Sel korral oli meie uurimisteemaks Heimtali mõis pärast 1919. aasta maareformi.
Kohapeal tellis õpetaja veel dokumente juurde. Riigiarhiivis õpetati mulle ka internetipõhist arhiivi infosüsteemi AIS kasutamist.
Päeva keskel tuli meie juurde lugemissaali kasutusosakonna juhataja Mare Olde, kes tutvustas meile Riigiarhiivi fondide ruume.
Kui Tartus oli arhiiv vanas majas, siis Tallinnas Madara tänava arhiiv oli uues modernses hoones. Seal olid riiulid relside peal- nii hoitakse oluliselt ruumi kokku, kuna riiulid liiguvad. Esimese dokumendina näidati mulle Tartu rahu originaallepingut. See elamus oli ülev.
Lepingul olid hästi loetavad allkirjad. Seal oli ka Jaan Sootsi, esimese Mulkide Seltsi vanema allkiri. Veel näidati mulle erinevaid tähtsaid riigi dokumente. Väga rikkalik oli meie Eesti lipu ja riigi vapi kavandite kollektsioon.
Peale ekskursiooni jätkasime uurimist. Mina oleksin heameelega veel riigimõisa ja Tori hobusekasvatusseltsi dokumente edasi uurinud, kuid kell sundis takka, pidime rongile ruttama. Läksime jalgsi, täpselt teed tundmata, suuna järgi. Tallinna tänavad olid väga libedad. Jaama jõudsime siiski õigeks ajaks.
Rongis uurisime kingikotti, mis meile arhiivist kaasa anti. Seal oli arhiivialast kirjandust ja erilised arhiivi pliiatsid. Minu huvi köitis aga üks foto. Foto oli tehtud Tartu rahu lepingu allakirjutamisest.
Erilise küsimuse tekitas laual põlema pandud küünal, kuigi elekter oli juba olemas. Küllap tähtsustas küünal erilist pidulikust. Asja pidulikust rõhutasid ka meeste kõvad kraed.
Terve tee ajasin õpetajaga juttu, ikka Siversitest. Õhutks olin juba kodus- rõõmus selle üle, et olin oma silmaga näinud ja käega katsunud vanu dokumente. Kui õpetaja veel arhiivi läheb, pakun ennast kindlasti kaasa.
Kodus koopiaid uurides taipasin, et tuleb kindlasti selgeks õppida vanad mõõtühikutesüsteemid: arssin, süld, toll jt.
Ka raha oli arvestatud rublades, markades ja kroonides. Dokumentides esines väga kummalisi fraase nt. väga ruttuline, peksu küün (ei tähenda kohta, kus peksa anti), käes oleva silmapilguni, tikerberid jne.
Leidsin ka palju hooneid, mis mõisa ajal olid olemas, aga tänapäeval pole enam varemeidki. Kus võisid need ehitised asuda, see on mulle praegu veel vastuseta küsimus.
Leidsin paljude tuttavate nimede seast ka oma esivanemate Uibo nime. Selle nägemine suurendas minus veelgi huvi uurida ja otsida andmeid arhiivi dokumentidest.
Lõpetuseks tahaksin tänada oma ema, kes on mind kõiges toetanud. Erilised tänud veel Tiiu Ojale ja Mare Oldele, kes tutvustasid mulle arhiive. Kõige lõpuks tahan tänada oma juhendajat Imbi- Sirje Tormi, kes tegi teoks minu suure unistuse, käia ära arhiivis.
Heimtali Põhikooli õpilane Mait Allas
