Minu esimesed kuud ajateenijana
Esimene päev oli sõduritele sisseelamiseks, tutvustati varustust ja tulevast elukohta. Kuid juba teisel päeval alustati distsipliini kehtestamisega. Kui keegi juhtus hilinema või valel ajal vales kohas olema, siis võtsime me kõik toenglamangusse ja ootasime, kui hilineja kohale jõuab. Mõnikord sooritasime harjutust „kord ja distsipliin," mis tähendas seda, et tegime kätekõverdusi. Kui ülem karjus „üks," siis olime me all ja karjusime „kord," kui ülem karjus „kaks," siis olime me üleval ja karjusime „distsipliin." Esimestel nädalatel oli see meie „lemmikharjutus" ja seda sai tehtud küll.
Üks sõdurite eelistatuim füüsiline harjutus oli kas 25 pumpa (kätekõverdust) või mootorratturi asend (kükkis asend ja käed on ees nagu sõidaks mootorattaga). Minu puhul rakendati algul mootorratturi asendit palju kuna ma kätekõverdusi teha ei jõudnud.
Esialgu oli mul raskusi naeru tagasihoidmisega, kui ülem midagi rääkis. Üritasin küll, aga ülemuste kasutatav sõnavara on päris värvikas ja mahlakas. Nii saingi esimesel nädalal vähemalt 1,5 tundi mootorratturi asendis seista. Minu naeruhoogude pärast hakkas patarei veebel (kompanii veebel) mind sõdur „švejkiks" kutsuma.
Teisel nädalal vedasin rühmaülemaga 50 kätekõverduse peale kihla, et sooritan määrustikutesti probleemideta. Rühmaülem arvas, et minu läbikukkumine on kindel, mille peale vastasin: „Te ei tunne mind piisavalt hästi!" Selle kihlveo ma kaotasin - õppimiseks oli aega vähe ning testis oli mõni trikiga küsimus, mis eeldas paremat kaitseväe tundmist. Nii hakkasingi iga päev ühekaupa neid kätekõverdusi tagasi tegema. Algul vajasin väheke abi, kuid juba varsti sain iseseisvalt kätekõverdustega hakkama.
Teisel nädalal algasid esimesed relvatunnid. Minul lagunesid püksid ära. (mõlemad paarid - paraadvormi ja taktikavormi püksid). Igal vabal minutil parandasin ma pükse, aga kuna vaba aega eriti ei olnud, siis käisin ma lõhkiste pükstega kuni patarei veeblile silma hakkasin. Sain loomulikult terve patarei (üksus, mis koosneb 2-5 rühmast) ees kõva häälega ülemalt noomida. Mõni päev hiljem organiseeriti mulle terved püksid, millega käin siiani.
Kasarmus algab öörahu õhtuti kell kümme, pärast mida käivad seerud (seersandid) tube kontrollimas - kas kõik on kohal, muusikat ei tohi kuulata ja vorm peab nõuetekohaselt toolil asetsema. Ühel õhtu juhtus ta meie tuppa ringkäigule kolmel korral. Iga kord toast lahkudes pani „seeru ukse tagurpidi käima." Loomulikult ma vihastasin ja karjusin: „Mida sa paugutad nende ustega, mina ei käi sinu uksi öösel une ajal paugutamas!" Käitusin valesti, tehes endast kõrgemal auastmes olevale inimesele märkuse. Sain rühma vanemalt kõigi ees noomida ja pakkumise, et kui ajateenistus lõpeb, ostab rühmavanem mulle Tapale raudtee äärde korteri ja tõstab ukse eest ära, katsugu ma siis magada.
Ükskord julgesin kõva häälega arvamust avaldada relva rihma mõttetusest. Tegelikult ei viitsinud ma seda relvale peale panna nii, kuidas leitnant käskis kuna temal oli ainult üks moodus kuidas seda kanda võis ja mulle see ei sobinud. Alguses võttis see rihma sättimine kaua aega ja ma ei jõudnud kunagi rihma õigeks ajaks sätitud, mistõttu otsustasin relva lihtsalt käes hoida. Sain kohe õppetunni. Kõigepealt osutati mulle sihtmärk „puu," mis asus 25m kaugusel. Pidin jooksma sinna ja tagasi, pärast mida pidin kiivri pähe panema ja jälle sinna-tagasi jooksma, loomulikult relva käest panemata. Seejärel kästi gaasimask pähe panna, aga sellega ma hakkama ei saanud.
Alati pärast laskeharjutue lõppu peame oma sihtmärgi juurde jooksma. Ma pool maad jooksin, siis tõmbas võhmale ja enam ei jõudnud. „Reinsalu, jooksuga," käratas rühmaülem ja nii kolm korda, „jooksuga, tähendab jooksuga!" Ülem näitas mulle koha, kus sooritada jõuharjutusi. Loomulikult oli see kõige sopasem ja viletsam koht üldse lasketiirus. Mina ülesanne oli sealt relva määrimata läbi roomata. Relv jäi puhtaks, aga mina olin tõeline sopakäkk.
Seitsmenda ajateenistuse nädala veetsime metsas, kus mind määrati jaoülemaks (jagu on 9 meheline üksus). Öösiti olid meil metsas pidevalt ööhäired ja kõik pidid oma positsioonidele jooksma. Selle eest, et nad sinna kohale jõuaks vastutasin mina. Viimasel ööl kui bibide all magasime (bibi on telkmantel, suurusega 2,5x1,5m, millest valmistatakse varjualune magamiseks) oli jällegi ööhäire. Väljas oli kottpime, kui ma unesegasena positsioonide poole hakkasin komberdama. Ilmselt keerasin vale puu juurest paremale ning komistasin oma jao kahe mehe bibi otsa. Muidugi oli mul kukkudes relv käes ja üks magajatest sai kabaga vastu pead. Bibi alt tuli tige: „nu tsevo?" ja vihane vene keelt kõnelev pärnakas lükkas mu sealt jalaga minema. Muidugi juhtus seda kõike pealt nägema öövaatlusprillidega leitnant: „Mis toimub?? Miks mehed juba positsioonidel ei ole?" Ilmselt kuulsid need kutid ööhäirest alles siis, kui mina neile otsa koperdasin. Hiljem koosolekul hindas leitnant minu koperdamist 9-10 punkti vääriliseks sukeldumiseks, mis olevat väga graatsiline ja efektne olnud. Pärast saime ka ise öövaatlusseadmeid proovida, päris põnev oli pimedas inimeste näoilmeid vaadata, justkui arvutimängus.
Järgmisel päeval anti jagudele ülesanne läbida õppemiiniväli. Muidugi sattusin miini otsa mina ja viskasin kohe kõhuli nagu peab. Hiljem, kui kõigil rada läbitud, kästi mul püsti tõusta ja samm paremale astuda, aga midagi ei juhtunud. Minu all oli olnud miin, mis ei aktiveerunud. Kõik naersid, et mu kõht nii pehme, et isegi miinile ei avalda mõju. Muidugi räägiti sellest ka järgmistele rühmadele ja naerdakse veel siiani.
Umbes kuu aega tagasi oli rividrilli tund ja tunni läbiviija küsis pärast harjutusi, kas kellegil küsimusi ka on. Minul oli. Küsisin, et kes tuli selle peale, et relvad paraadile kaasa tirida ja milleks see üldse vajalik on. Selle peale vastati mulle, et uurigu ma homseks järgi. Sain targemaks - paraadi peeti tavaliselt pärast võite ja paraadi üks osa oli siis aupaukude tegmine võidu auks. Sellest on jäänud traditsioon relvad kaasa võtta. Teine asi oli demonstreerida oma tugevust.
Vot nii, sihuksed lood siis minul viiendat kuud sõjaväes. Üldiselt jah, ei jõua ma mõtlema hakatagi, kui juba sõimata saan.
