Minu mälestised I

Mitmes Saarde ajalugu käsitlevas trükises viidatakse Johann Sepa raamatule „Minu mälestised". Täna hakkab Saarde Sõnumid järjejutuna avaldama seda raamatut, mis ilmus 1929. a. Et lugejal oleks kodusem ajalooradu tallata, on kirjapilt jäetud muutmata.

Johann Sepp (1867-1937) sündis Saarde kihelkonna Pati valla Kolmearakse talus kümnenda lapsena. Oma mälestistes jutustab ta lapsepõlvest, kodukandi ajaloost ja oma rännakutest laias maailmas. Eessõna on raamatule kirjutanud tuntud ajaloolane Hendrik Sepp.

Mõnusat lugemist! SS

Eessõna.

Käesolevate mälestiste autori sünnipaik asetseb Saarde kihelkonna Pati-Ristikülas. Saarde kihelkond kuulub Pärnumaa omapärasemate kihelkondade hulka, eriti just loodusliku asendi tõttu. See omapärasus on tal omane olnud pikemate aegade jooksul. Nähtavasti oli Läti Henriku aegadel ja enne sedagi soode- ja metsarikas Saarde peaaegu asustamata maa-ala, kus siin-seal võimalikul korral leidusid väikesed asulad. Ordu ajal muutus asustus aegapidi tihedamaks. Autori koduküla, Ristiküla, leiame esmalt dokumentaalselt mainituna 1442. a.; muidugi on Ristiküla metsaküla talud, kus ka autori sünnikoht, pärit koguni hilisest ajast.

Kuid Saarde kihelkond moodustas veel orduriigi kokkuvarisemisel maa-alaliselt muist Eesti osadest niivõrt erineva piirkonna, et tolleaegne Pärnu komtuuri kirjutaja Johann Renner, kõneldes oma kroonikas venelaste korduvaist rüüsteretkist Saardesse (Saarde kihelkond oli siis suurem kui nüüd), teeb seda eri peatükkides; ka sellest võime järeldada, et veel tol ajal, 16. sajandi keskel, Saarde kihelkond moodustas mingi omaette maa-alalise ühiku, mis naabrusest oli eraldatud metsade ja soodega.

Aegapidi, eriti sõdade jne. aegu, valgus soodeja metsarikkasse Saardesse uudiselanikke juurde. See Saarde kihelkonna asustuse kolonisatsioonlik ilme on säilinud kuni 19. sajandini. Inimesed asusid siia osalt vabatahtlikult, osalt tõi neid siis, eriti hiljemini, mõisavõim; kuid osalt põgenesid Saarde metsadesse pärisorjuse eest pakku ka pärisorjad. Sellega on seletatav Saarde kihelkonna elanikkude heterogeensus; see heterogeensus avaldus iseloomudes, kommetes, riietuses jne. Säärane heterogeenne ilme on ka Ristikülal, kuhu elanikke on sisse rännanud kagust ja kirdest, Totist-Vändrast, Hallistest- Karksist jne.

Kütis ja alemaa ei kuulu Ristiküla põllunduses mitte sugugi nii ammusesse minevikku, seda on 40-50-aastased inimesed veel oma silmaga näinud. Kütis- ja saadukultuuri kõrval domineeruvalt püsis pärispõld. Karuäkke kõrvale asus võidukalt raudpulkadega äke, nagu harkatra hakkas välja tõrjuma Saksamaa ader. Käesolevate mälestiste autori lapseea ajal olid sellest moodsast kultuurist küll vaevalt alles idud olemas.

Selles omapärases ilmas õilmitses tol ajal veel õige lopsakalt ebausk, vallates veel täiesti mõtteid ja meeli, ja ainult vähesed olid enam-vähem sellest vabad.

See osa Ristiküla külaelu zhaanrist on ka käesolevas teoses leidnud üsna ilmeka kajastuse. Autori mälestused ja meeleolud kodukohast - Kolmearakse talust jne. - on tingitud sellest asendist sügavas põlismetsas, mis ühelt poolt ja nimelt mere poolt ulatub koguni kuni Häädemeeste kihelkonna rannaküladeni. Harva puututi siin võõraga kokku. Lapselises kujutluses omas see metsailm ja kauge asustus mingit salapärast, muinasjutulik-luulelist ilmet. Kuis isesugune oli ka siinsete inimeste kolgalik hingelaad. Ristikülas, Tahkurannas jne. elas palju sääraseid inimesi, kes oma talituste tõttu nii ilmselt meelde tuletavad A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse" kangelasi.

Aegapidi valgusid siiski Saardesse, kuigi mitte igale poole, nõrkade sädemetena ärkamisaja meeleolud ja vaim. Ka siin leidus inimesi, kel oli suur huvi ärkavate Eesti asjade vastu ja kel suur isu ja janu raamatute järele, ka siin loeti Kreutzwaldi teoseid: „Ma- ja Merepildid", „Ma-ilm ja mõnda, mis seal leida on..." jne. Seegi on käesolevais memuaarides leidnud vastukaja.

Terve rida mälestisi on seotud muidugi autori enese elu ja saatusega. Kõigepealt silmapaistev on tema isu edasiõppimise vastu, mis nii iseloomuline on tolleaegsele edasipüüdvale Eesti inimesele. See tung sunnib teda alateadlikult igatsema karjapoisina kreeka keele grammatika järele, mis siis osutub mingiks tuleviku tähiseks.

Ka see on nii iseloomuline meie ärkamisaja inimesele, missuguste raskustega autoril tuli võidelda hariduse hankimisel.

Järgneb.