Mis on rakendisport?
Klassikalisteks spordialadeks on takistussõidud, rakendisport ja voltiseerimine. Võidusõitudeks on traavisport ja galopp oma mitmel eri viisil - need on nn aretusalad, kus eesmärgiks on välja selgitada kiirem mära ning täkk ja saada veel kiirem varss. Mõlema ala juures on totalisaatorid, mängijad saavad enda poolt valitud loodetavale võitjale hobusele enne sõidu algust panuseid teha. Rahvuslike mängude alla jäävad mitmesugused erinevad ratsamängud.
Klassikaliste aladega tegeleb Fédération Equestre Internationale (FEI). FEI eelmine president oli Hispaania printsess Dona Pilar de Borbon, enne teda Inglise printsess Ann ning hetkel täidab FEI presidendi rolli populaarne Jordaania printsess Haya. See organisatsioon tegeleb kõrgel tasemel ratsutamise korraldamisega maailmas ja alad, millega FEI tegeleb, ongi klassikalised spordialad: takistussõit, koolisõit ning kolmevõistlus, mis on ka olümpiaalad. Lisaks on alad, milles korraldatakse Euroopa ja maailma meistrivõistlusi: rakendisport ja voltiseerimine. Viimast on küll keeruline ratsaspordi alaks nimetada - nimelt võisteldakse ringis galoppiva hobuse seljas kas individuaalselt või rühmana iluvõimlemises, aga paraku see nii on. Ülejäänud ratsutajad peavad ala tsirkuseks ega suhtu sellesse eriti tõsiselt.
Kõigi FEI aladega tegeldakse ka Eestis ja siin koordineerib seda Eesti Ratsaspordi Liit, kes korraldab meistrivõistlusi ja peab punktitabelit. Ratsaspordivõistlustel osaleja peab olema läbi oma klubi selle liidu liige ning nii võistleja kui hobune peavad omama litsentsi. Litsentsi puudumisel ei saa osaleda ei tiitlivõistlustel ega liidu korraldatud võistlustel.
Vinni talu on aastaid osalenud takistussõidu võistlustel, selle aasta kevadel alustasime ka rakendispordi treeninguid. Meie korraldada on selle ala 2012. aasta piirkondlikud võistlused. Piirkondlikud võistlused on tee algus Eesti meistriks pürgijatele. Võistlus on planeeritud 19. maile, sest sel kuupäeval on Vastse-Kuustes laat. Võistlema oodatakse Lõuna-Eesti rakendisportlasi, kuid samas on soovi avaldanud ka mitmed teiste piirkondade võistlejad ning ka mõned lätlased tahavad osaleda.
Kuna ka mina võistlen, siis tutvustan pisut ala, et nõnda endale poolehoidjaid ja plaksutajaid saada.
Rakendispordis võisteldakse kas ühese, paaris-, tandem- või neljase rakendiga ning selleks otstarbeks ehitatud vankritega. Vankreid peab olema tegelikult kaks - neist üks maastikusõiduks, millega ma juba küla vahel ka liigun.
Maastikusõit algab rännakuga, kus tuleb täpselt ajagraafikus püsida ja läbida olenevalt võistlustasemest vahemaa 1-6 km. Sellele järgneb kohustuslik sammuaeg 100-900 m, jälle olenevalt tasemest. Rännaku mõte on hobuste soojakssõitmine krossiks, mis on vaieldamatult kõige vaadatum ja elamusi pakkuvam võistluse osa. Kross toimub maksimaalset 6000-meetrisel rajal, kus on kuus takistust - sisuliselt väravate kombinatsioon, mille peab õiges järjekorras läbima, et saada edasi.
Maastikusõit on kolmest alast koosneva sõidu keskmine ala. Esimene ala on skeemisõit - väljakul etteantud skeemi läbimine, kus hobune ja võistleja saavad iga harjutuse eest stiilipunkte 10-palli süsteemis. Harjutusi on üldjuhul 10-15 ringis ning nende keerukus oleneb võistluste tasemest. See on analoogne ratsutamise koolisõiduga, vahe on aga selles, et skeemisõidus on hobune vankriga. Harjutused on ette antud ning iga harjutuse puhul hindavad kuni kolm kohtunikku üksteisest sõltumatult harjutuste täpsust ja üldmuljet.
Võistluse viimane ala on täpsussõit ehk keegel, kus rada märgitakse maha koonustega, mille otsas on kollane pall - iga pall, mis kukub, annab miinuspunkte. Koonuste vahe laius on vankrirataste laiusest 30-40 cm laiem, sõit käib aja peale ja puhtusele.
Kahte väljakuala sõidetakse kergema vankriga, meil kutsutakse seda koolisõiduvankriks, inglastel "ämblikuks".
Kohe võib öelda, et meie võistlustel ja üldse Eestis ei nõuta kahte vankrit ja ka rakendi osas võib meil olla traditsiooniline loogarakend, kuid sellel alal peab kasutama sorirakendit ehk rinnarihmadega etterakendamist. Viimane annab hobusele ka suurema manööverdamisvõime. Võistlejalt eeldatakse korrektset stiilset rõivastust ja piitsa. Kuigi piits lausa peab olema, võidakse võistleja selle ohtra kasutamise korral kõrvaldada. Piits on hobusele märguandeks, mitte mingil juhul tema nüpeldamiseks.
Eestis võisteldakse ühehobuse- ja paarisrakenditega. Kahjuks on paarisrakenditel sõitjaid nii vähe, et võistlemine konkurentsi puudumise tõttu vähe huvipakkuv.
Mille poole siis meie Vinni talus võistlust korraldades püüdleme? Tahaks, et Põlvamaale tekiks koht, kus igal aastal korraldatakse ratsa- ja rakendivõistlusi. Selleks, et võistlus kordaläinuks lugeda, on vaid üks kriteerium - osalenud võistlejad peavad jääma rahule ja tahtma tagasi tulla ka järgmine kord. Võistluse usaldusväärsuse tekkimiseks on vaja aega ja traditsiooni. Olen tihti olnud tunnistajaks, kus võistlussari, mis algas paljulubavalt, hääbus, sest sportlased eelistasid teisi kohti.
Kes tunneb huvi rakendispordi vastu ja soovib alustada hobusega võistlemist, võtke ühendust - aitan kõiki, kes soovivad alustada. Ei pea ju esimesel aastal jõudma tippu - tipus saab olla vaid üks ja pealegi pole sportimine ainult tippujõudmiseks mõeldud. Ka tahaks kohe kummutada petliku arusaama, et tegu on meeste spordiga. Eestis on ratsutamises naissportlaste ja harrastajate ülekaal, aga rakendispordis on mehi ja naisi täpselt pooleks. Eesti ainus Euroopa tasemel võistleja, kes treenib Ungaris, on just nõrgema poole esindaja Pille Oberpal.
Kes tahab võistluste kordaminekuks õla alla panna - aidata tõkete valmistamisel kas töökäte või materjaliga (luuamaterjali ja poste kulub ikka omajagu) - saab infot telefonil +372 528 8308 või kirjutades minu e-posti aadressil lestatall@hot.ee.
