Mis on Võru vanalinnas sellist, mida pole vastu panna ühelgi teisel Eesti väikelinnal

 (19)
Mis on Võru vanalinnas sellist, mida pole vastu panna ühelgi teisel Eesti väikelinnal
Võru tõeliseks väärtuseks on võluvalt autentsena säilinud igapäevaarhitektuur ehk puitelamudVõru Linna Leht

Lühikokkuvõte Võru muuseumis peetud ettekandest

On selge, et ise iga päev Võrus elades tajutakse linna pisut erinevalt võrreldes sellega, missugusena paistab linn turistile või ka mujalt Eestist siia kellelegi külla sõitnud või mõnd konkreetset asja ajama tulnud külalisele. Mina käsitlen Võru vanalinna nii, nagu seda oma arhitektuuriajaloolase pilguga teiste Eesti väikelinnade ja arhitektuuriajaloo üldise arengu taustal näen. Ma ei jutusta ümber ei Võru linna ajalugu ega üksikute hoonete ehituslugu, vaid püüan kiirelt kaardistada mõned Võrut teiste linnade seast esile tõstvad, aga ka kohaliku identiteedi seisukohalt olulised arhitektuurinähtused ja tendentsid.

Linnaehituslikud väärtused

Kõigepealt põgusalt linnaehituslikest väärtustest. Keisrinna käsul rajatud Võru on teatavasti üks väheseid Eesti asulaid, kus kesklinnas avaldub väga selgelt teadlikust linnaplaneerimisest tulenev struktuur. Selles ranges nelinurksetest kvartalitest ja sirgetest tänavatest koosnevas võrgustikus on valgustusajastule omast idealismi ja soovi näha maailma harmoonilise ning korrastatuna.

Seesugune selgelt kujundatud keskkond pidi vastanduma keskaegsete linnade kõveratele tänavatele ja ebamäärase kujuga kvartalitele ning aitama füüsilise eluruumi korrastamise kaudu luua ka uut, paremat, moraalsemat vaimset ruumi, maailma ning inimest.

Nii seob see, suuresti linna algusaegadest pärit plaanivõrgustik väikese Võru kunagi aktuaalsete ideoloogiate ja filosoofiliste ideedega, kinnitades meie kuulumist euroopalikku kultuuriruumi.

Nii selgelt programmilist plaanistruktuuri pole vastu panna ühelgi teisel Eesti väikelinnal. Tänavate laskumine järve poole ja vaadete avanemine järvele lisab ajaloolisele linnaruumile veel ühe dimensiooni, tekitades valdavalt puidust väikemajadest koosneva vanalinna intiimsuse ja järverannas avaneva ootamatu avaruse vahel huvitava vastaspinge. Ka tuleb Võru kesklinna puhul esile tuua selle suurust, kuna ajalooline osa moodustab küllaltki kaaluka tüki ka praeguse linna territooriumist, ning ajaloolise hoonestuse suhtelist terviklikkust. Hilisemad lisandused nõukoguaegsete ebamastaapsete vaheleehitustena võivad näida esmapilgul häirivad, kuid neid leidub kõigis Eesti linnades ja Võrul ei ole selles mõttes sugugi kõige halvemini läinud. Näiteks Valga südames on palju häirivamaid linnaehituslikke märke kui Võrus, Tartus on ehitatud hruštšovka otse Jaani kiriku kõrvale, Tallinnas laiutab modernistlik kirjanike maja oma ajastule omase enesekindlusega peaaegu üle kogu endise keskaegse kvartali (tõsi, see hoone ise kuulub praeguseks juba meie arhitektuuriklassikasse, aga see ei tee seda linnaehituslikult sugugi paremaks), Paides on keset vanalinna tõeliselt kole tööstushoone jne. Jah, ka Võru linnaruumis on kummalisi katkestusi, ent pisikestest puumajadest koosnevad tänavaseinad on Võrus paljudes ruumilõikudes siiski muljetavaldavalt tihedate ning kompaktselt tajutavatena säilinud, andes tõelise ehedusega edasi omaaegse kreisilinna miljööd.

Hooned

Kui vaadelda konkreetseid ajaloolisi hoonestuskihistusi, siis peab möönma, et silmapaistvaid „staarobjekte" on Võrus vähe. Katariina kirik on siiski üks uhkemaid meie barokk-kirikute seas. Mingil määral võivad sellega Liivimaa kubermangus ehk konkureerida Valga Jaani ja Pärnu Elisabeti kirik. Põhja- Eesti linnadel ei ole aga, eriti pärast barokse Narva hävimist sõjas, sellest ajastust kuigi palju samaväärset vastu panna.

Võru õigeusukirik meenutab seevastu väga Kuressaare oma, mis näitab, et siin on kasutatud ülevenemaalist eeskuju. See ei tee kirikut aga sugugi vähem väärtuslikuks, vastupidi, lisandub huvitav aspekt toonasest arhitektuurikultuurist, mida mujal linnades palju ei näe: tüüpprojektide kasutamisest õigeusu kirikute arhitektuuris räägime tavaliselt ju hoopis hilisema aja, 19. sajandi keskpaiga ja teise poole kontekstis.

Loe veel

Võru kirik on vanem, klassitsistlik. 20. sajandi ehitistest tuleb esile tõsta Eesti Panga Võru osakonna maja (1938, kavandasid Edgar Johan Kuusik ja Anton Soans), mis iseenesest on eestiaegsetele väikelinnadele omane arhitektuurižanr: sama tüüpi hooneid näeme Pärnus, Rakveres, Petseris, igaüks pisut isesuguse ilmega.

Mitmed muud avalikud hooned, mille olemasolu ühes tsaariaegses kreisi- ja eestiaegses maakonnalinnas võiks oletada, on jäänud Võrus eri põhjustel ehitamata või siis hiljem hävinud. Ei leia me Võrust ei 19. sajandi lõpu historistsistlikku ega 1930. aastate funktsionalistlikku gümnaasiumihoonet, uhket kohtumaja, sanatooriumi ega vana seltsimaja.

Muidugi olid need institutsioonid (kui ehk sanatoorium välja arvata, sest loodetud sisemaakuurorti Võrust ei saanud) siin olemas, aga hooned on kas õige tagasihoidlikud või pole neid alles.

Ajalooline kooliarhitektuur on südalinnas siiski esindatud iidse mõisahoone peale ehitatud seminarina.

Raudteejaam, mis paljudes kohtades toimib omalaadse sümbolobjektina, on Võrus tagasihoidlik ja südalinnast kaugel. Mitme väikelinnadele omase ehitisetüübi puudumist ei pea nägema aga alaväärsuskompleksi põhjustajana, vaid võib vaadelda just Võru linnaruumi omapärana.

Lisaks on Võrus esil seesugused arhitektuuriajaloo teemad, mida teistes väikelinnades nii erilisena ei näegi. Näiteks kogu Euroopas 1920. aastatel oluliseks saanud sotsiaalehitus ehk kohalike elanike elutingimuste ja tervishoiuolude parandamiseks omavalitsuse või omavalitsuse ja riigi koostöös püstitatud ehitised, mida Võrus esindab kuulsa arhitekti Anton Soansi 1923. aastal projekteeritud nn linnamaja Karja tänavas, aga ka kümme aastat hilisem vana haiglahoone (arhitekt Elmar Lohk). Karja 5 maja on praegu unarusse jäetud. Selle kogu Eesti toonases arhitektuuripildis olulise ehitisega peaks Võru linn rohkem tegelema ja kiiresti hoone olukorra parandamiseks samme astuma.

Puitarhitektuur

Võru tõeliseks väärtuseks on aga võluvalt autentsena säilinud igapäevaarhitektuur ehk puitelamud ja nende abihooned, mis moodustavad tõeliselt meeleolukaid kooslusi. Kõige vanemasse aega kuuluvaid ehk raskepärase pool- või murdkelpkatusega barokseid nn urbaltisch-maju on siin Rakvere või Viljandiga võrreldes küll alles vähe, kuulsaim neist F. R. Kreutzwaldi muuseumi hoone. Enam on aguliklassitsismi ehk klassitsistlike tüüpfassaadide ajastu hooneid ja nende järelmõjus kerkinud pisikesi elamuid 19. sajandi esimesest poolest ja keskpaigast.

Palju näeb põnevaid ümberehitusi 19. sajandi teisest poolest, historitsismiajastust ja ka 20. sajandi algusest, mil mitmele vanemale majale on mitmes järgus tükke juurde ehitatud, nii et teadlikule vaatlejale on kõik need erinevad ehitusetapid hoone välimuses mingil kujul nähtavad. Sellised arhitektuurselt ilmelt isetekkelised ja paljudest järkudest koosnevad majad on Võrule väga omased ning räägivad linnarahva arvu ja jõukuse kasvust, linlikuma elulaadi jõudmisest kaugesse provintsi, aga ka esteetiliste tõekspidamiste ning arhitektuurimoe muutumisest.

Kesklinnas näeb ka uhkeid juugendpuumaju 20. sajandi algusest. Eriti vahvad on paljude Võru majade hooviküljed igasuguste rippuvate trepikäikude ja veidrate väljaehitustega. Peale selle on Võrus säilinud hämmastav hulk ajaloolisi abihooneid: aitu, saunu, kuure, pesukööke, talle, teenijamaju jm.

Lisaks siin-seal mõni tänavaruumi elustav vana värav või piire. Just sellised imetabased, pisut kaootilised, ent väga põnevad hooviansamblid, tihti koos orgaaniliselt sellesse kooslusesse sulanduvate sõbralike inimestega on Võru vanalinna peamiseks eripäraks ja väärtuseks Eesti linnade seas.

Võru vanalinn ei ole mõistagi probleemitu. Siin on kõike: on ilusasti korda tehtud maju, aga ka muret tekitavas seisukorras kinnistuid.

On mujal elavate omanike hoolimatuse tõttu tühjalt ja lagunevana seisvaid hooneid, aga ka kohapealseid elanikke, kes küll ajaloolist keskkonda hindavad ja hoiavad, ent kehva materiaalse olukorra tõttu lihtsalt ei suuda oma kodu korrastada ja on ise selle pärast õnnetud. On ka juhtumeid, kui palju raha on olnud sootuks valede isikute käes ehk saamatult „surnuks remonditud" hooneid. Nendest küsimustest ehk muinsuskaitsjate muredest ja rõõmudest vanalinnas aga teine kord. Praegu soovin lugejaile ilusaid talviseid jalutuskäike Võrus - on see linnake ju just lumisena mulle alati tundunud eriti romantiline.

Oliver Orro, arhitektuuriajaloolane, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare