Mõisa laetalade alt leitud vanad armastuskirjad: Loe mõisahärra kirjutisi oma pruudile

 (24)
Mõisa laetalade alt leitud vanad armastuskirjad: Loe mõisahärra kirjutisi oma pruudile
Koduvald

1997. aastal leidsid Saue mõisa omanikud Elgi ja Jaan Kriisa remondi käigus ühe laetala alt mõned vanad kirjad, mis kuulusid Straelbornide perekonnale. Omaaegse Saue kandi mõisahärra kirjutised oma noorele pruudile tuuakse Saue vallalehe Koduvald vahendusel lugeja silme ette kahes osas, selles lehes natuke ja jätk järgmises.

Tänavu jaanuaris usaldas Elgi Kriisa mõisast leitud kirjad Evelin Povel-Puusepale, kes need arvutisse skaneeris ning mulle dešifreerimiseks ja tõlkimiseks lähetas.

Aegade jooksul on niiskus kirju kahjustanud, kirjapaber on tükati rebenenud ja plekkidega, tekst on laiali valgunud, mõnes kohas kustunud, mistõttu laused jäävad puudulikuks. Viiest kirjast neli on kirjutanud Wilhelm von Straelborn, ühe tema ema.

Kirjadest arusaamine nõudis palju aega, mõni osa tekstist jäigi arusaamatuks, kui lause polnud tervikuna säilinud. Niisiis pole tõlked sõna-sõnalised, kuid mõte peaks siiski olema arusaadav.

Meiekandi mõisarahvas

Straelbornid olid Saue (sks Friedrichshof) ja Vanamõisa (sks Wannamois) mõisate viimased omanikud enne mõisate ülevõtmist Eesti Vabariigi poolt 1919. aastal. Tegemist on Vestfaalist pärineva vana aadlisuguvõsaga, kelle esimesed liikmed jõudsid praegusele Eestimaale juba 1547. aastaks. Tulevane Saue mõisahärra Wilhelm Reinhold Otto von Straelborn sündis 19. veebruaril 1848 Kose- Uuemõisas. Tema isa Friedrich Wilhelm von Straelborn oli teinud karjääri sõjaväelasena, ema Wilhelmine Louise von Kotzebue oli tuntud maadeavastaja ja mereväeohvitseri Otto von Kotzebue tütar. Wilhelm oli nende ainuke laps.

Ta käis Tallinnas Rüütli- ja Toomkoolis ning astus seejärel Tartu Ülikooli õigusteadust õppima. Ta abiellus 2. detsembril 1870 Tartus Elise Sophie von Tiesenhauseniga (1852- 1931), keda tunti ka hellitusnime Lisinka järgi.

Lisinka isa Adelhard Johann von Tiesenhausen liikus elu jooksul palju ühest elupaigast teise, emapoolse suguvõsa von Brevernite põhielupaik oli Kärsa (sks Kersell) mõis Väike-Maarja kihelkonnas. Lisinka oli kuues laps seitsmelapselises peres.

Ta oli Ahja mõisniku Conrad von Braschi kasutütar. Braschidega säilisid Straelbornide perel tugevad sidemed paljude aastate jooksul. Pole teada, kus toimus Wilhelmi ja Lisinka esmakohtumine - kas Tallinnas, Tartus või hoopis mujal.

Välistatud ei ole ka lapsepõlvetutvus, kuna aadliperekonnad Eestimaal olid tugevasti läbi põimunud sugulussidemetega.

Wilhelm von Straelborn ostis Saue mõisa 1871. aastal ja Vanamõisa mõisa tosin aastat hiljem, kui pere oli kasvanud juba neljalapseliseks. Kahes lähestikku asuvas mõisas arendati välja ühismajapidamine. Vanamõisas pole Straelbornid kunagi elanud, see oli antud rendile ja majapidamist juhtis valitseja.

Kirjad täis hellust ja armast muretsemist

Pöörame nüüd ajaratta 143 aastat tagasi ja laseme rääkida kirjadel, mida noor, 22-aastane Wilhelm lähetas oma Ahja mõisas või Tartus viibivale pruudile, vaid 18-aastasele Lisinkale siis, kui nende laulatuseni oli jäänud pisut üle ühe kuu. Need kirjad on täis armastust, õrnust ja hellust, kuid kõnelevad samal ajal ka peiu mõneti karmist, kuid samas humoorikast hinnangust oma senisele buršielule ja hoolikast ettevalmistusest ühise kodu sisseseadmiseks Sauel.

Loe veel

Reval, 26. okt. (18)70
Mu kallis väikseke!
Ära ole pahane, et ma su eelmisel postipäeval kirjata jätsin, olen süüdi, kuid mitte põhjuseta.
Olin nimelt Kodasool Rehbinderi juures, kes Eestimaa jennette doree oli kutsunud külaliseks jahile, mis pidi kestma kesknädalani, ja nii lootsin ma veel kesknädala õhtul või neljapäeva hommikul sulle oma lubaduste täitmisest aru anda. Selle asemel lasksin end ümber rääkida üheks päevaks, ja nii jäime veel neljapäeva õhtuni, vaatamata minu ägedale vastupuiklemisele. Kuna ma koos Nasackeniga tema tõllas kohale olin sõitnud, siis pidin ma temaga koos olema.
Niisiis oli see minu nooruse ja poissmehepõlve luigelaul. Meenutus eluviisist, kuidas elama ei peaks. Meeletult joonud ja kaarte mänginud, vahepeal pro forma ka jahil käinud, ilma et jänesesabagi oleks näinud - see kõik polnud huvitav, oli kõrvaline; peaasi aga oli hommikusöök, mis tõepoolest oli väga maitsev.
Neljapäeva õhtul jõudsin Revalisse tagasi, ja juba reedel varakult sõitsin oma valdusi üle vaatama. Eile õhtul tulin ma sealt tagasi, pidin aga tugeva peavalu tõttu kohe pikali heitma, ja kirjutamisest ei tulnud jälle midagi. Nii jäidki mulle täna hommikul ainult vähesed minutid posti äraviimiseni, et sulle teada anda, et ma ikka elus olen ja sind armastan, et sa postipäeval kirjata ei jääks ning päris hulle mõtteid ei mõtleks. Ela hästi, südameke, järgmises kirjas kirjutan vastu põhjalikumalt. Kui sa soovid, Lisinka, määrata 2. detsembrit pulmapäevaks, ei tule loomulikult mõni teine päev kõne allagi.
Mul pole selleks mingit põhjust.
Suudle ema kätt õige, õige südamlikult nende väheste sõnade eest, mis ta sinu kirjale lisas, need ei öelnud mulle midagi ja ometi tähendasid nii palju. Peggi teatas, et viimane laev Riiast jõudis kohale, mööbel aga mitte. Seda tuleb nüüd küll lasta tulla rongiga üle Peterburgi ning kohe varsti vajalikud abinõud tarvitusele võtta.
Ela hästi, Lisinka, sind suudleb
sinu Wilhelm

Teine kiri järgmisest päevast on palju pikem. Väljavõtted sellest lasevad Wilhelmi tundma õppida uuest küljest - tema praktilisus asjade korraldamisel, olgu siis tegemist pulmapeoga või noorpaari sõiduga Tartust ühisesse kodusse Saue mõisas Rakvere ja Tallinna kaudu äsjaavatud uut raudteeliini kasutades. Hellust ja õrnust, armast muretsemist ja kergeid etteheiteid jätkub sellessegi kirja küllaga. Kuid Wilhelmile meeldib ka aasida pruudi väikeste nõrkuste ja harjumuste kallal ning seda teeb ta mõnuga.

Reval, 27. (oktoober 1870)
Mu truu naisuke!
Tulen just väga mõnusalt veedetud perekonnaõhtult vanaema juures. Otto ja Adelchen, kes olid eile Kersellist (Kärsa mõisast) siia kohale jõudnud, olid ka seal ja esimene neist viis mind väga heale mõttele - ta oli teinud vanadele ettepaneku rongiga Rakverre sõita ja sealt edasi tema tõlda kasutada. Miks ei võiks meie nüüd samuti teha? (Sõita tõllaga) kuni Rakvereni, saata see sealt tagasi, kasutada rongi, ja siin jaamas ootab meie tõld, mis meid kodukohta toob. Nii hoiaks kokku üle 100 versta, mis pole pisiasi kerge tõlla puhul ja vähemalt 7 tundi, mis mulle samuti arvessevõtmist väärt näib. Rong väljub Rakverest kell 10 hommikul, seega peame kell 9 või hiljemalt pool kümme Tartust välja sõitma, et õigeks ajaks kohale jõuda, mis, ma arvan, päris hästi ei klapi vanemate pulmaplaanidega, kuna nemad soovivad, et pärast peaks veel tantsida saama.
Tegelikult peaks ju supeega väärikas lõpp antama. Veelkordne tagasihoidlik küsimus: kas see on siis tingimata vajalik? Kui niisugune lõpetamine tõepoolest tingimata vajalik peaks olema, tuleks laulatus natuke varem teha ja siis kogu rahvale söömaaeg, mis õigupoolest pole ei lõuna- ega õhtusöök. Kuid ma olen veendunud, mida praktilisemad te olete, seda paremini see teil välja tuleb.
Kui me peaksime raudtee valima, tulen ma kibitkas, mille ma Peterburist selle jaoks tellisin ja mis neil päevil raudteed mööda kohale peab jõudma. Peggist on väga armas, et ta meile oma tõlda pakub, kuid ta ju vajab seda ise, et Friedrichshofi tulla.
Ja nüüd paistab veel kuu nii heledasti mu tuppa, üsna samamoodi kui tol juuniõhtul Ahjal, ma tunnen jälle su suudlust oma rinnal, ma ei suuda rohkem kirjutada.
Väike paus tegi mulle head, nüüd saan jätkata. Lükkasin tooli akna alla, nii et kuu mulle otse näkku paistis, süütasin paberossi, seejärel kustutasin tuled. Paberossil polnud seekord rahustavat mõju ja seepärast otsustasin, et see siiski pole sama kuu, mis tookord paistis, sest siis polnud see nii ümmargune. See mõte rahustas mu täielikult, süütasin tuled uuesti, ja nüüd saan jätkata.

Järgneb

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare