Mõnda Vigala teenekamatest inimestest
Viieteist aasta eest tegin ettepaneku, et võiks ju koostada mingi nimekirja, ei oleks vaja iga kord mälus sorida. Püüdsin seda tööd ühe kui teise kaela sokutada, sest Vigala oma inimesed peaksid selles asjas teadlikumad olema, kui mina, kes tänaseks ainult pool sajandit Vigalaga seotud on. Tasapisi alustasin siiski ise ning esialgne suurem töö on tehtud - viieteist aastaga on koos andmed ca 100 Vigala teenekama ja tuntud inimese kohta.
Eraldi tegin kaustad Vigala aukodanike kohta, samuti Vigalast sirgunud Eesti põllumajanduse edendajate kohta (viimane 2008. aastal ilmunud biograafilise leksikoni põhjal).
Kahjuks on kogutu üsna puudulik - ma ei tea ega jõuagi jälgida noorema põlvkonna elukäiku, tean küll, et paljud Vigala koolides põhihariduse saanud on lennanud kaugele ja kõrgele, nende hulgas on väga teenekaid inimesi, kõrgkoolide õppejõudegi. Loodan väga, et keegi jätkab minu alustatud tööd. See on muidugi aeganõudev, kuid see on vajalik, ei tohi unustada neid, kes Vigalale, oma kodukohale, au ja kuulsust toovad.
Olen alati rõhutanud, et kedagi esile tõstes ei arva ma, et kõrgelt haritud inimene on just oma hariduse tõttu teistest parem ja eelistatum. Ei, ma tahan nende nimekirjadega tõestada, et maaperes kasvanu ja maakoolis põhihariduse saanu ei ole sugugi halvem linnainimesest, soovi korral on tal kõik eeldused omandada sobiv eriala ning edukalt eluteel edasi jõuda. Kunagi kirjutasin ajakirjandusest välja tsitaate, mis halvustavad maainimest, maal oleks nagu häbi elada - ei sa tunne isegi kella, lõunaks on kõik purjus, teeäärsed kraavid on väljapuhkavaid joodikuid täis, maainimene käib ainult pesemata sokkidega jne, jne. Hulk maainimesi tunneb siiski kella, kuidas muidu oleksid meie asutused õigeaegselt avatud, lapsed jõuaksid tundide alguseks kooli. Maainimene tunneb seepi ja pesupulbrit ning mõistab seda kasutada. Vigalas elamise ajal olen näinud ka üht purjus inimest kaupluse ees pikali maas, kuid ta ka veel ei maganud, jorises niisama ning ta toimetati sõprade poolt ruttu koju. Maal elada ja töötada pole kellelegi alandav, maainimene on väga arenenud silmaringiga ja tark.
Tagasi oma koostatud nimekirjade juurde - iga nime taga on võimalikult palju materjali, et neid saaks vajaduse korral kasutada. Kuna tegemist on ainueksemplaridega, siis arvan, et asjahuvilistele kättesaadavaks tegemiseks annan need raamatukogusse. Samas on hirm valla ja vallaasutuste edaspidise saatuse pärast - kas ja kuidas Vigala edasi eksisteerib. Kas Vigalas leidub patrioote, kes Vigala eest edasi võitlevad?
Eelpoolnimetatud nimekirju sirvides tuli pähe lausa utoopiline mõte - Vigala raamatukogudes võiks olla püsinäitus Vigala autorite raamatutest, käsikirjadest ja pikematest trükistest. Utoopiline on ta seetõttu, et kõiki väljaandeid ei olegi enam võimalik kätte saada ning raamatukogudes pole lihtsalt nii palju pinda stendideks.
Nimetan siinjuures Vigalast pärit autoreid - Mihkel Aitsam, Aleksander Loorits, M. J. Eisen, Berend Gildemann, Kaljo Itra, Mari Ivask (Aitsam), Tiina Kaalep (Luige), Asta Kiitam (Männik), Arvo Kull, Ants Laikmaa, Mihkel Naams, Jaan Raamot, Jaan Reemann, Jüri Reemann, Jüri Selirand (raamatud + operett ja laululooming), Virve Sui (Kull), Heiki Tamm. Jaan Tohver, Madis Treumann, Andres Uibo, Jaak Uibu, Maimu Valk, Mall Värva (Vaht), Madis Üürike (Välis-Eesti kirjastaja).
Neile lisaks peame Vigala omaks ka Vigalas elanud Vigala aukodanikke Aleksander Heintalu ja Veljo Tormist. Ei tohi unustada Vana-Vigalas töötanud Eduard Ahrensit ja Andreas Schwabet. Seekordse haridusjuubeli pidulik tähistamine on 1. septembril - ma loodan, et paljud pedagoogid jälgivad oma kunagiste õpilaste käekäiku ning kirjutavad neist mõne loo ka vallalehte. Klassidel toimuvad kokkutulekud, eks neistki võib üles tähendada mõne kaaslase huvitava saatuse. Ja olemas on internet - miks mitte intervjueerida näiteks Ott Maasikat, et teada saada, kuidas tema silmis see kauge Lõuna-Ameerika välja näeb ning kuidas ta sinna sattus.
Vigala Hariduselu 325
Vigala Hariduselu tähistamine viiakse seekord läbi sündmuste sarjana, mis päädiks lõpuks tänuüritusega 01.09.2012.
Vigala haridusasutuste ajalugu hakkab 2012. aasta jooksul liikuma rändnäitustena - stendide ja esitlustena, mööda asutusi. Kogu materjal jäädvustatakse CD-le ning seda on võimalik ka igal ajal külalistele tutvustada või ajalootunnis/ klassijuhatajatunnis näidata.
Toimuvad kohtumisõhtud vilistlastega. Raamatukogud korraldavad samuti näitusi ja kohtumisõhtuid - jälgige blogisid ja reklaame!
Vallalehes hakkab ilmuma hariduselunurk, kus ajaloolisi meenutusi pakub Kaie Bergmann.
Oodatud on ka kõik koolimeenutused või Vigala hariduseluga seotud jutukesed, joonistused, fotod, jms.
Kui tekib veel huvitavaid ideid ja ettepanekuid, palun need edastada korraldajatele e-kirjaga: liina@vigalattk.ee
