Nimelt hukkusid seal 22. jaanuaril 1950. aastal NKVD-laste haarangu tulemusena Koolmelt Ristimäe talust pärit Aliide (s 1908. a) ja Heinrich (s 1899. a) Ehalaasid. Poeg Ülo (s 1924. a) pääses siis küll põgenema, kuid tulistati hiljem ikkagi surnuks Aru mõisa talli lakas, kus ta end varjas. Et mitte äratada üldsuse tähelepanu, maeti hukatud sinnasamasse.

Perekond oli varjunud punkrisse sellepärast, et peremees viis 1939. aastal hobusega Viru randa kaks meest, kes läksid vabatahtlikult Soome talvesõtta. Ka oli ta osalenud Omakaitse tegevuses ning pere oli toitnud metsavendi.

1949. aastal satuti muidugi nendel asjaoludel küüditatavate nimekirja. Loomulikult tuli varjuda juba enne metsadesse. Torist Sikale viiva palktee äärde ehitati punker. Punkris oli eluks kõik vajalik olemas.

Isegi leiba küpsetati seal. Osa punkris kasutuselolnud esemeid ja punkriahi toodi 1999. aastal Lehtse koduloomuuseumisse.

Hukatute teine poeg Kuno- Bernhard (1934 - 1996) elas hiljem Lehtses ja oli hinnatud meistrimees Lehtse Turbatööstuses.

Varjunud andis välja selleaegne Lehtse kandi kuulsaim metsavend Gerhard Kents (1913-1957), keda ennast tabati pärast hoogsat sünnipäevapidu Rohusaare talust Pruuna-Kõrves.

62 aastat tagasi toimunud sündmused ei ole ununenud, seda ei saa unustada. Sellepärast paigaldasid Aliide ja Heinrichi tütre Aino (s 1932. a) lähedased vanemate hukkamis- ja matmispaigale mälestuskivi. Nad korrastasid ka ümbruse. Sinna on istutatud ilupuid ja lilli. Monumendi sisseõnnistamine alles tuleb.