Loopre mõisa omanikud

Järgmised teated mõisa omanikest pärinevad 1837. aastast, kui Loopre mõisa ostis Rannu kihelkonnakooli juhataja Jakob Zwiebelberg. Jakob (Jaak) Zwiebelberg (end. Sibul) oli ka Arusaare ja Kõo mõisa rentnik. „1819. aastal ei olnud talurahval veel mitte perekonnanime - ja siis oli igaühel oma väärehk sõimunimi; muidu ei olnud võimalik nende vahel vahet teha. Kui 1819. aastal rahvale priius anti - ja igaüks omale ise perekonna nime valida võis, siis Jaagu pere pani oma perekonnanimeks Zwiebelberg. Tema isa Hansu nimi oli algul nähtavasti Sibul.

Kas Hansu enda või nimepanijate poolt arvatavasti saksastati see Zwiebelbergiks. Kui isa poolt oli domineerinud kodus usklikkus, siis ema haridusärksus oli teist laadi ja pääseski seeläbi maksvusele, et toetus jõukusele"

Tema pärijad müüsid 1879. aastal mõisa 60 000 rubla eest järgmistele omanikele, kelleks oli Arved Seelandt. Tema määras pärijaks testamendis oma abikaasa Anzhelika (sünd. Reiter) Seelandti, kes saigi mõisa omanikuks pärast abikaasa surma 1909. aasta 13. veebruaril ning Voroneži Ringkonnakohtu määrusega kinnitati tehing 1911. aastal 3. veebruaril.

Seelandtilt ostis mõisa valdused ära meditsiinidoktor Johannes Bolz 40 000 rubla eest 1912.a. 15. märtsil. Tema oligi viimane mõisa omanik, kellelt Eesti Vabariik maaseadusega mõisa võõrandas.

Kogudes meenutusi Loopre mõisahärrade kohta, meenutati Seelandteid ja Bolzi.

Looprega piirnevas Lebavere küla Kitsaare talus elav Erich Kulp meenutab, et tema tädi Aina Kulp (sünd. 1892) on maininud, et kui Seelandtid teel sõitsid, siis pidi kiiresti põgenema, teele seisma ei tohtinud jääda, muidu sai piitsaga. Talviti sõitnud mõisapreilid ringi hobuste järele rakendatud suuskadel.

Erich Kulbi vanaisa Mihkel oli rääkinud, et mõisahärra ei lubanud igal pool oma maadel vankriga sõita, öeldes: „Olen lubanud jalaseteed (s.t talveteed), mitte rattateed" ja saatnud Mihkli tagasi. Erich Kulp teab, et Johann Bolzi isa Georg Bolz on maetud Pilistvere surnuaeda. Dr. Johann Bolz ei olnud majanduslikult just parimal järjel, sest ta oli sunnitud Kitsaare talust võlgu võtma. Raha võla tagasi maksmiseks polnud.

Võlgade katteks anti Kitsaarde Saaremaa tõugu hobune Diana. Hobusest sai talus eestipäraselt Tiina. Kuna tegu oli kiire ja krapsaka hobusega, siis läks Kitsaare perenaine Liina sellega peremehe vastuseisust hoolimata Põltsamaale asju ajama. Saksa sõjavägi rekvireeris hobuse.

„Sakslaselt tulnud, sakslasele läinud." Veel anti talule mõisa võlgade katteks raudvarbadest aiad, mida kasutati talus alles valminud sealaudas. Need raudaiad olid kasutusel veel 1970ndatel aastatel ja on praegu Kitsaare hoonetes alles varjatud kujul - valatud erinevate ruumide põrandatesse. Enne Erich Kulbi sündi on mõisast tallu jõudnud 2 pehmet tooli ja sohva. Ka oli talus mõisast pärit moekatalooge ja raamatuid.

Doktori härra ravis haigeid, võttis neid mõisas vastu ning käis koduvisiitidel. Bolzid olid ilmselt meeldivad ja lihtsad inimesed. Härra ja proua käisid Kitsaare maadel seenel, härra sõitnud vahel küla vahel jalgrattaga. Erich Kulbi vanaisa Mihkel ja härra said omavahel hästi läbi. Kitsaarel kasvab praegugi mõisast pärit põõsaid. Enne Bolzide lahkumist Saksamaale toimus mõisa õuel oksjon. Ostjaidvaatajaid oli sadakond.

Endine Loopre küla elanik Tiia Ilves meenutab, et Bolzi peres oli veel proua Katharina, poeg Hans ja tütar Ruth.

Toivo Männis meenutas, et kasuvend Raimo ja tema õde Rutt mängisid tihti mõisa lastega, kes mõisas elasid aastatel 1912-1933. Nende nimed olid Ruth ja Hans Bolz. Raimo oli poisist, mõisa pere lastest vanimast, umbes kaks aastat vanem.

Võttes ühendust Raimoga telefoni teel, sain küsida mälestusi Loopre mõisaga seoses. Vastuseks tuli, et kui mõisa saali põrandal oli hulganisti komme, käis ta Ruti ja mõisa lastega seal neid söömas.

Kui 1933. aastal olid mõisas elanud lapsed Ruth ja Hans juba istumas perega vankril koos kokku pakitud esemetega, et kolida Saksamaale, küsitud Rutilt ja Raimolt, „mis teha selle koleda mõisaga. Asjad on ju kokku pakitud ja mõis tühi." Keegi öelnud: „ah mis seal ikka teha, vaja põlema panna." Kõik naernud nalja üle.

Peahoone tagakülg (enne 1950. a.). Foto Lembe Alliku fotokogust
Peahoone tagakülg (enne 1950. a.). Foto Lembe Alliku fotokogust

Mõisakompleks

Loopre mõisa varasemast hoonestusest on väga vähe teada. Esialgne mõisahoone oli ilmselt puitehitis, ehitatud gooti stiilis, mis valitses Eestis 13.-16. sajandini. Ühekorruseline viilaktusega kivist peahoone arvatakse olevat ehitatud 19. sajandi keskel.

Mõisakompleksi on kuulunud peahoone, park, vesiveski, villaveski, aitkuivati, silohoidla- laut, kõrts, veinikelder, viinavabrik, rehealune, sepikoda, viljapuuaed, Põltsamaa- Võhma maanteesild, kuivendus- ja niisutussüsteem mõisa ja Kitsaare talu vahel ja titeallikas. Neist mõisa kompleksi osadest on säilinud ja pooleldi taastatud peahoone, lautsigala, rehealune, maanteesild ja titeallikas.

Loopre mõisa peahoone on ühekordne pealisehitusega kivihoone. Hoonel on maa- ja paekivist soklikorrus, mis on krohvimata; põhikorrus on aga tellistest ja krohvitud. Hoonet katab viilkatus, millel on eenduvad ja profileeritud räästakarniisid.

Kitsad, kõrged aknad paiknevad ühtlaste vahedega ja on raamistatud kitsaste krohviääristega. Aknad on kolme suure ruuduga. Hoonet on eri aegadel ümber ehitatud. Kõigepealt on lisatud kolme akna laiune pealisehitus lameda viilkatusega, mille hari ühtib põhihoone katuseharjaga.

Katusel on väga kitsas üleulatuv räästas. Pealisehitus on puidust ja vooderdatud rõhtlaudadega. Aknad on põhikorruse omadest madalamad ja kuue- ruudulised, ühes viilus on väike segmentaken. Järgnevalt on hoone esifassaadile keskteljele ette ehitatud kahekordne eenduv kitsas esik ja ruum selle kohal. Ehitus on tellistest ja krohvitud, paikneb kõrgel puhta vuugiga laotud soklil, kust laskub kõrge, kitsas kivitrepp, millel sirged kiviäärised.

Eeskoja alumine korrus omab kõrge kaarega aknaid ja peaust, kus segmendis on kiirtekujulise raamistusega valgmik. Ust ääristavad kaks kitsast kaarakent. Teist korrust eraldab lai vahevöö. Selle korruse aknad on nelinurksed, liidetud. Keskmine on suur ruudukujuline, ääristavad aga kitsad. Mõlema korruse avad on raamitud profileeritud krohviääristega.

Väljaehitust katab lame viilkatus, mille üleulatuvaid räästaid kaunistab ehispits. Ka hoone tagaküljele on väljaehitus. See on kitsas, kuid pikalt väljaulatuv puitehitus, millel kõrge krohvimata sokkel. Seinad vooderdatud rõhtvoodriga. Ehitust katab lame viilkatus, räästad laudkarniisidega. Aknad suured, liidetud ning osalt ruudukujulise, osalt rombikujuliste raamidega iseloomulikud palkoniaknad. Seega võib hoone põhiosa lugeda lihtsaks klassitsistlikuks ehituseks 19. sajandi esimesest poolest või selle lõpust. Ilmselt 19. sajandi kolmanda veerandil on omandatud ehitus pealeehitusega ning juba sajandi lõpus või vahetusel eeskoja ja palkoni

Vesiveski on üsna suur (peahoonest suurem) krohvitud kahekorruseline kivihoone, mis kaetud S-kivikattega viilkatusega. Sellel viilu- ja külgfassaadides profileeritud lai karniis, mis viilu all krepitud.
Enamvähem korrapäraste vahedega aknad on ülakorrusel kõrgete kaartega, all nelinurksed. Hoone võib pärineda 19. sajandi teise poole keskelt. 19. sajandi alguses oli vesiveski rentnik Hans Ibrus Kurla külast

Ait- kuivati on kiviehitis, mille vanem osa on krohvitud, uuem osa aga krohvimata, lõhutud maakividest. Esiosi eraldab maakividest tulemüür, katuseharjad on samal kõrgusel.
Laastukattega viilkatus omab üleulatavaid räästaid. Aidal on avad raamitud lamedate krohviääristega, kuivatil ääristatud tellistega, kusjuures on eriilmelisi lamedaid aknaid. Uksed on mõlemail hoonel kalasabamustris vooderdusega. Ait võib pärineda 19. sajandi esimesest poolest või keskel, kuivati 19. sajandi lõpust.

Park on väike ning lihtsa planeeringuga. Omab peahoone ees ringteega pea puudeta esiväljaku, kuhu suunatud sissesõidutee kivipostidega peavärav. Väljaku üht külge ääristab veski paisjärv Navesti jõel. Ka hoone taga on väike, ebakorrapärase piirjoonega väljak. Väljakud on raamitud võrdlemisi tihedate puudegruppidega, kus valitseb vaher, saar, jalakas. Tihe põõsasrinne varjab mõisasüdamiku ümbrusest. Pargi seisund on halb, ta on funktsioonita ja võsastunud Erich Kulp meenutab oma esivanemate mälestusi ning on öelnud, et tsaariajal oli olnud Loopre mõisa kompleksis ka villaveski. Kõrts asus maantee ääres esimene maja sillast Kõo poole minnes vasakut kätt ja seda kasutati ka postijaamana Tallinna postihobuste jaoks.

Mõisa territooriumil asus ka puidust ehitatud sepikoda, mis asus jõe kaldal maanteesillast mõisa suunas. On olnud kuivendussüsteem mõisa ja Kitsaare talu vahel. Kraavitatud ala tehtud ilmselt 19. sajandi lõpus. Veetaset kraavides oli võimalik reguleerida puust kastikujulise lüüsi abil. Üle Navesti jõe oli ehitatud Põltsamaa- Võhma maantee sild.

Viinaköök asus teisel pool jõge enne maanteed. Üle Navesti jõe viis maakivist 3 kaarega Põltsamaa- Võhma maantee sild, millel polnud piirdeid. See oli nii kitsas, et hobuvankriga sai üle sõita. Viinaköögis kasutati allikate vett. Mõisa pool jõge asuvast allikast juhiti vesi läbi jõe puust toru kaudu.

Rehes peksti vilja vee jõul. Jõe vesi pani käima masinad. Turbiinikraav läks sirgelt Navesti jõkke umbes 1 km ulatuses. Rehe juurde kuulus ka katlaruum suure korstnaga.

Ilmselt kasutati rehepeksuks ka aurujõudu. Mõisa majandussektori osatähtsusest Eesti põllumajanduses annavad täpsema pildi 1916. a suvel korraldatud põllumajandusloenduse andmed.

Nende järgi kuulus Eesti mõisatele 26,8% põllukultuuride külvipinnast, 21,5% tööhobustest ning 22,6% lehmadest (nende hulka on arvatud ka mõisatööliste loomad).

Loopre küla/ vald

Liivimaa Eesti osas mõisate suurus oli väga erinev, tõustes üksikjuhtudel üle 100 adramaa, vähesel arvul oli 50-100 adramaalisi, kõige enam 20-50 adramaalisi ja sellele järgnevalt juba väiksemaid mõisaid. Loopre rüütlimõisa suurust adramaades ei ole kuskil avaldatud. Kuid ära liites mõisa härrade poolt loodud Maareformiga talumaad ning mõisamaa, kui üks adramaa on umbes 10 hektarit, siis tuleb keskmiselt 20-50 adramaad.

Mõisamaid harisid talupojad. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma andameid ja kandma teokoormisi. 18. sajandi lõpukümnendil oli Pilistvere kihelkonnas adratalupoegi 6836 inimest, kes elasid 677 talus. Nende talude majanduslikku kandevõimet mõõdeti adramaades. Keskaja lõpus ilmusid allikatesse vabad talupojad - need, kes olid end osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud. Vabatalupoegi oli Pilistvere kihelkonnas kokku 43 inimest. Adratalunike tavalistest koormistest olid vabastatud ka möldrid, kõrtsmikud, sepad, puusepad ja mõisa ametimehed.

Loopre kandnud erinevaid nimesid, nagu Lopfer ja Loper. Neid nimesid on loetud kirjalikest allikatest. Puuduvad andmed, mis aastatel või sajanditel on kasutatud ja muudetud nimesid.

Loopre küla on olnud valla staatusega. Vallad kogukondliku omavalitsusüksusena loodi Liivimaal 1819.a. talurahvaseadusega. Kindlam alus kogukondlikule omavalitsusele pandi 1866.a. vallakogukonnaseadusega, mis püsis kuni 1937. aastani uue vallaseaduse kehtima hakkamiseni.

Suur valdade vähenemine toimus 1871. ja 1899.a. vahel. Endised Loopre, Pilistvere ja Arussaare vallad liideti Kõo vallaga. Kõo vallavanem võttis vastavalt vallavanemalt ametiraha ja pitsati üle Looprest 10.02.1897

Monika Kinguste, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 10.kl õpilase uurimistöö

(Järgneb)