Möödunud aegade lood: Loopre mõis ja küla läbi aegade III
Asutav Kogu otsustas mõisate saatuse 10. oktoobril 1919. aastal vastuvõetud maaseadusega. Läbiviidud maareform lõpetaski mõisaajastu, võõrandades kõik rüütlimõisad nende omanikelt. Ehkki mõis sai riigi omaks, sai seda hiljem õigusvastaselt võõrandada ja osta ning müüa.
Maareformiga loodi Eestisse juurde ligi 55 000 asundustalu. Loopres loodi näiteks Pärna, Piiri, Allika ja Viibari talu.
Maareformi teostamisel jäeti osa mõisaid jagamata või jagati ainult osaliselt, kuna mõisasüdameid ühes hoonetega anti Põllutööministeeriumi valdamisele, kes nendes avas põllumajanduslikke kutsekoole või korraldas eeskujulikke majapidamisi.
1938. aasta 1. mail seisuga oli Eestis kokku 57 riigimõisa.
Loopre mõisakompleks
Loopre mõis anti 1922. aasta 14. augustist Eesti Vabariigi Põllutööministeeriumile.
Mõisa järgmiseks omanikuks tuli Vabadussõjas osalenud Paul-Osvald Tammpere, kes ostis mõisavaldused Põlluministeeriumilt 20 000 krooni eest.
Esimest korda on kirjalikes allikates ära mainitud mõisa pindala, mis on 56,171 hektarit. Ostu tõendav leping sõlmiti 1939. aastal.
Paul-Osvald Tammpere arreteeriti Kõo vallas 1941.a. juunis ja mõrvati 1942.a. mais. 1941. aastal, kui mõisa omanik Paul-Osvald Tammpere arreteeriti, kirjutati üles ka tema varad. Dokumendi alusel oli arreteerimise momendil mõisatalus 8 hoonet: elumaja, vana eluhoone, mis on hävinud ühekorruseline puithoone, laudad, küün, viljaait-kuivati, sepapada ja kaks puidust abihoonet. Elumaja ruumideks oli köök, köögikelder koos umbes 200 liitri 1920. aasta koduveiniga, magamistoad, söögituba, elutoad, kabinet. Loomadeks 3 tööhobust, sälg, varss, kaheksa lüpsilehma, kaks mullikat, viis vasikat, kuus peekonsiga, emis põrsastega ja sada viiskümmend kana. Aed 1,97 ha, mille pinnal oli 110 õunapuud, 11 kirsipuud, 10 pirnipuud, 7 ploomipuud ja 20 marjapõõsast.
Mõisa maal oli 39,3 ha kõlvikut ning üle 24 põllutööriista ja 10 põllu- ja majapidamisriista. Erich Kulp meenutab, et Eesti Vabariigi ajal pidas veskit dr. Bolzi vallaline õde. Arstide perekonnast pärit preili Bolz oskas haigeid hambaid välja tõmmata ja aitas nii hädalisi. Ta pidas veskis ka palvetunde. Kui preili Bolz oli Kitsaare talust raha laenanud, maksis võla tagasi tasuta jahvatamisega. Vesiveskis jahvatati söödajahu, leivajahu, tangu ja kruupe ning lõigati katuselaaste.
Kitsaare talus elav Erich Kulbi vanemad maininud, et 1930date lõpus laupäeva- pühapäeva õhtuti kogunes rahvas veski juures.
Veski ja maantee vahelisel alal oli võrkpalliplats. Silla ja veski vahel oli 1-2 saart jões. Sinna viisid ajutised sillakesed ja saartel olid lauad-pingid, kus sai mõnusasti aega veeta.
Erich Kulp meenutab, et perekond Bolz kasutas mõisa häärberit ka külalislahkuseks võõrastele möödujatele ja külaelu elavdamiseks.
Mõisasaalis oli käinud rändkino ja mängitud ka näidendeid. Mõisahoonest lõuna pool asus viljapuuaed, kus kasvasid õuna- ja pirnipuud.
Bolzide ajal vaadati kevadel, kuidas puud õitsevad ja millist saaki on loota. Siis renditi aed välja inimesele, kes lasi aeda valvata ja sai saagi. Ühel aastal jäi aiavalvur oma tööandjale vahele. Nimelt sõitis valvur paadiga jõel koos viinaköögis elava Venglase tütrega. Samal ajal korjas habemik külamees, tüdruku isa, aias õunu. Loopre elanik Eevi Kinguste teadis öelda, et mõnikord, kui Bolzid lootsid suurt saaki, kutsuti Pilistvere kihelkonnakooli õpilased neid korjama. Saagiks oli tulnud terve veoki käru täis õune ja pirne.
Sepikoda oli puust ehitis, mis asus jõe kaldal maanteesillast mõisa suunas. Selle kohal jões asub nüüd kivi ja seda on kasutatud ujumiskohana. Kohta kutsuti „Sepabaa hauaks" sepikoja nime järgi. Sepikoda töötas kuni Bolzide lahkumiseni 1933. aastal.
Kõrts asus maantee ääres sillast Kõo poole minnes vasakut kätt. Eesti Vabariigi ajal ei kasutatud enam hoonet kõrtsina vaid pereelamuna. Sinna asus elama perekond Lenk. Nemad pidasid saekaatrit jõe ääres lageda taeva all. Lõigati laudu ja katuselaaste. Saekaater töötas aurukatlaga.
Aurukatel kuulus Rõstla küla Libleka talu Kuuse perekonnale. Seda katelt kasutati sügiseti viljapeksuks. Hiljem elas majas perekond Kõresaar ja pärast neid Nikolai Patak.
Maja kasutati elamuna kuni 1945. aastani, mil Patak arreteeriti ja mõrvati Nõukogude julgeoleku poolt. Sellest ajast on hoone seisnud tühjana ja varemetesse lagunenud.
Vastu Kitsaare talu piiri oli allikas, mida kutsuti titeallikaks. Allikas voolas Navesti jõkke. Jüri Kulp (1885-1943) oli noorena karjas ning näinud, kui üks Lebavere küla neiu Anu läinud, komps kaenlas, mööda teed allika poole.
Varsti tuli ta tagasi ilma kompsuta. Jürile tundunud asi veider ja ta rääkinud kodus, mida oli näinud. Tema isa Mihkel läinud asja uurima ja leidnud allika juurest lameda kivi alt surnud vastsündinu.
Põltsamaa-Võhma maantee sild lasti 1944.aastal taganevate sakslaste poolt õhku. Venelased ehitasid ajutise silla, kasutades kõrtsi tallist pärit talasid. Silla juures lasksid venelased maha Võrumaalt pärit mehe nimega Jaagomäe. Kohalikud matsid ta mõisa maadele tee ja jõe vahele. Mõnda aega oli seal rist koos mehe nimega
Seltsitegevus
Autor annab ülevaate Loopres asutatud ühingutest, seltsidest ja ringidest. Need koondasid kohalikke talupidajaid ühisesse majandus- ja seltsitegevusse.
J. Kutsari, H. Sakki ja Eeguenie Suka algatusel asutati 1934. aastal Loopre Maanoorte Ring. 1936. aastaks oli ringis üle 20 maanoore, kes korraldasid referaatõhtuid, kursusi ja pidusid.
Marie Rennit asutas 1933. aastal Kõo-Loopre Maanaiste Seltsi, mis levitas kodumajanduslikke teadmisi ja tõi ühtlasi seltskondlikku elevust piirkonda oma pidudega. 1936. aastaks oli seltsi koondunud umbes 40 maanaist, kelle juhtideks olid Eugenie Sukk, Helmi Rebane, E. Sammel, H. Kutsar ja Marie Rennit.
Kõo-Loopre Kontrollühing asutati 1926.aastal. Kontrollassistent E. Reinaldi eestvedamisel tehti laiaulatuslikku tööd karjaarenduses. Kõo-Loopre Turbaühing asutati 1927. aastal J. Kutsari, P. Renniti ja Arvi Hunti algatusel. Ühingusse kuulus 35 talupidajat. Alusturba muretsemiseks renditi riigilt 12 ha turbaraba.
Ühingu juhatusse kuulusid J. Kutsar, Hans Sukk ja A. Keller. Nii nagu mujal Eestis, olid ka Loopres ühistegevuse aktiivsemad liikmed ikka taluperemehed ja -perenaised.
Loopre pärast II maailmasõda Kolhoosikord
1944. aasta sügisel sai II maailmasõja sõjategevus läbi ja Eesti okupeeriti taas Nõukogude Liidu poolt. Paljud eestimaalased olid sõjas hukkunud või pillutatud maailma laiali. Need, kes jäid Eestisse, langesid nõukogude okupatsioonirežiimi alla, mis tähendas arreteerimisi, varast ilma jäämist, maksukoormuse kasvu talupidajatele, vabaduse kaotust. Kuna talupojad vabatahtlikult kolhoosidesse astuda ei soovinud, viidi 1949. aasta märtsis läbi küüditamine.
Üle 20 000 inimese põhiliselt maapiirkondadest pandi vagunitesse ja viidi oma kodudest minema Siberisse.
Hirm sundis nüüd kohale jäänuid kiiresti kolhoose looma. Autor võtab täpsema vaatluse alla Loopre põllumajandusliku artelli loomise ja tegevuse aastatel 1949-1951.
Esimene Loopre küla talupoegade koosolek kolhoosi asutamiseks toimus 16. aprillil 1949. aastal.
Koosolekust võtsid osa Kõo valla täitevkomitee aseesimees Boris Lepik ja järgmised talupidajad: Meeta Kõressaar, Lembit Aali, Elli Künnapuu, Marie Rennit, Aleksander Laidinen, Voldemar Laidinen, Jüri Malla, August Ibrus, Elmar Ehala, Nikolai Pattak, Jaan Künnapuu, Juhan Kütsar, Kiira Ruut, Anna Anvelt ja Alma Tõnson. Koosoleku juhatajaks valiti Lembit Aali. Protokollijaks Olga Ponomarev.
Päevakorras oli põllumajandusliku artelli põhikirja vastuvõtmine. Tööpäevade miinimumiks aastas igale tööjõulisele artelli liikmele otsustati kehtestada 150 tööpäeva. Artelli juhatuse esimeheks valiti Nikolai Pattaki ettepanekul Meeta Kõressaar. Artelli juhatuse liikmeteks valiti Kiira Ruut, August Ibrus, Jüri Malla ja Elli Künnapuu.
Revisjonikomisjoni liikmeteks valit Lembit Aali, Nikolai Pattak ja Voldemar Laidinen. Eelpoolnimetatud 15 talupidajat kirjutasid põllumajandusliku artelli põhikirjale alla ja seega oli Loopre põllumajanduslik artell ehk kolhoos asustatud.
Kolhoosi loomiseks tuli kolhoosi anda talude vili ja viia see 24. aprilli õhtuks järgmistele kokkuveokohtadele: Raja talu ait, Künnapuu ait ja Kalevi talu ait.
Farmide jaoks otsustati võõrandada järgmised ehitised: Loopre mõisa elumaja, ait ja laut ning järgmiste talude laudad: Künnapuu, Alliku, Mäekõrtsi, Raja, Piiri, Pärna, Mikussaare, Metsa, Kalevi ja Kerdo. Remontivajavad põllutööriistad pidi viidama 23. aprilli õhtuks Alliku talusse. Kolhoosnike lehmad otsustati karjatada ühiselt kolhoosi lehmadega. Töö algas kell 6 hommikul ja lõppes 12 tunni möödumisel. Igale ühistamisele kuuluvale hobusele tuli kaasa anda 75 kg kaeru.
