Möödunud aegade lood: Loopre mõis ja küla läbi aegade IV

Monika Kinguste, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi 10.kl õpilase uurimistöö (Algus juunikuu lehes)

Loopre pärast II maailmasõda iseseisvumise taastamist

Kolhoosikord

Loopre kolhoosi juhatuse ja üldkoosolekute protokollide alusel saab hea ülevaate Loopre kolhoosi juhtimisest, töö tasustamisest ja majanduslikust tegevusest. Loopre kolhoosi liikmeskond suurenes eriti kiiresti - 1949. aasta 22. aprillil tuli juurde 20 liiget, 24. mail 4 uut liiget, 19. juunil 6 uut liiget. 4. juunil valiti ümber ka kolhoosi esimees - Meeta Kõresaare asemel Hugo Ruut. 2.jaanuari 1950. aasta dokumentides figureerib aga esimehena Kiira Ruut, 5. jaanuaril aga on esimehe kohusetäitjana nimetatud Elli Künnapuud, 31. jaanuaril valiti esimeheks Lembit Aali. Tundub, et kolhoosi juhtimine Loopre endiste talupidajate seas on väga ebapopulaarne ja ametist kas püütakse ise või sunnitakse ülevalt poolt lahti saama.

Loopre kolhoosi juhatus korraldas kõiki kolhoosi ja kohalike elanike eluga seotud küsimusi. Väga täpselt pandi kolhoosi otsustes paika kolhoosnike suhted artelliga. Näiteks individuaalaiamaa väetamiseks lubati kasutada laudaväetist 35 koormat perekonnale (22. aprill 1949), hein otsustati teha ühiselt kogu kolhoosnikute heinamaa ulatuses ja jagada tööpäevadele võrdeliselt. Aiamaa harimiseks lubada hobitööjõudu tasuta. Tööpäeva pikkus kevadtöödeks 12 tundi.

24. mail 1949. aastal anti nõusolek kolhoosile kuuluva hane vahetamiseks kolhoosnik Kõressaarele 150 kg kartulite vastu. Auto sõidukulu küsimuses otsustati kolhoosnikutel tasu mitte võtta kui tema pagas ei ületa 10 kg. Iga ületav kogus otsustati maksustada.

Ning 5. detsembril 1950.a. määrati tasu mittekolhoosnikutele riiklike sõidu-veo tariifide alusel.

Otsustati asuda sotsialistlikku võistlusesse Paenaste kolhoosiga. Kohustused on väga täpselt kirja pandud:

• Laiendada külvipinda 1950.aastaks 20 ha võrra. Selleks tuleb üles harida 10 ha uudismaad ja 10 ha vana sööti.

• Anda aasta jooksul igale hektarile põllumaale 3 ts kunstväetist, sealhulgas fosforväetist 2 ts, kaalisoola 0.5 ts ja lämmastikku 0.5 ts Ja varud aasta jooksul 500 t laudasõnnikut ja valmistada 10 t komposti.

• Teostada kevadkülvi 68 ha suurusel pindalal.

• Koguda järgmiseks aasa heina 110 ts, põlluheina 224 ts.

• Hektarisaagid saavutada keskmiselt taliviljadel 18 ts, suviviljadel 15 ts, kartulil 260 ts, köögi- ja juurviljal 400 ts ja linal 5 ts.

• Rajada õunaaed (100 õunapuud)

• Olemasolevatele lülidele moodustada juurde mitšuurinlik lüli sordikartuli kasvatamiseks.

• 1949. aasta lõpuks luua veisekasvatusfarm 100 loomaga, seakasvatusfarm 13 seaga, linnukasvatusfarm 100 linnuga, lambakasvatusfarm 30 lambaga. Osta juurde üks pull, 10 siga ja 100 tibu.

• Saavutada lehma keskmine piimatoodang aastas 2000 liitrit, Murelinimeliselt lehmalt 3000 l, Milda-nimeliselt 3200 l. Ning saada 130 kg liha igalt nuumal olevalt sealt.

•  Ühe hobuse kohta varuda heina 3 t, veise kohta 2 t. Juurvilja varuda ühe looma kohta: veistele 1 t, sigadele 1,3 t.

Kokkuvõtete tegemiseks oli välja töötatud hindepunktide süsteem ja neid tehti üks kord kuus eelneva kuu kohta.

Juhatuse otsustena on kindlaks määratud ka juhtide töötasud. Näiteks otsustati 10. juunil 1949. võtta tööle arveametnik palgaga 500.- rubla kuus.

Esimehe töötasuks määrati 30 normpäeva pluss 7 normipäeva igalt farmilt ja tasu maksta välja rahas. Põllundus- ja karjandusbrigaadi brigadiridele arvestati 40 normipäeva kuus.

Autojuhile arvestati tasu 100 rubla kuus ja 45 normipäeva. Kohustuti ka iga kuu pidama vähemalt kaks poliitloengut, mis tehti Lembit Aali kohustuseks. Ühtlasi kohustati teda kolhoosi keskusesse üles panema sotsialistliku võistluse näitajad ja eesrindlaste autahvlid.

1949. aasta lõpus kantigi autahvlile järgmised seltsimehed eeskujuliku töö ja töödistsipliini eest: Martin Tõnson, Viktor Vorel, Emilie Malla, perek. Anveltid Hiljem täiendatakse autahvlit iga poole aasta järel.

Põllumajanduslikku tegevust juhiti Loopre kolhoosis valdkonniti. Valiti loomakasvatusfarmi juhataja, tallimees, aidamees, arveametnik, põllutöö brigadir jne. 1950. aasta märtsis jõuti arusaamisele, et erinevate tegevusvaldkondade eest peaksid vastutama juhatuse liikmed. Tööjaotus otsustati paika panna järgmiselt:

1. Vastutav liige loomakasvatuse alal - Elli Uusna

2. Vastutav liige taimekasvatuse ala l- Aleksander Sihver

3. Vastutav liige maaparanduse alal - Vambola Smitt

4. Vastutav liige ehitus- ja remonttööde alal - Martin Soots

5. Vastutav liige kultuuri ja poliitala l- Jüri Tamm.

Põllumajandustööde korraldamisel võeti vastu järgmisi otsuseid: Täispiima otsustatakse anda 50 tibu peale liiter 4 nädala vanaks saamiseni. Kanadele otsustatakse anda lõssi (24. mai 1949), otsustati astuda Pilistvere Piimaühistu ja Võhma Elektriühistu liikmeks (19. juuni 1949), kuid juba 20. veebruaril 1950 arutatakse, et Loopre kolhoos tuleks elektrifitseerida ja ehitada elektrijaam, milleks kasutada kolhoosi piires asuvat Pilistvere piimaühistule kuuluvat Loopre jahuveskit. 21. detsembril 1949 otsustati kolhoosi võid ja sigu Leningradi vabaturule müüma saata Martin Tõnson, Marie Renniti, Linda Laidinen ja Eevald Aali.

Vesilindude kasvatusplaani täitmiseks otsustati osta vesilinde kolhoosiliikmeilt vabaturu hindade alusel.

Juhatus, arvestanud kolhoosi kaugust rajoonikeskusest, samuti farmide ja põlluosade üksteisest lahusolekut, mille tõttu tööde juhtimiseks ja asjaajamisteks kulub palju tööaega, otsustab osta 8. mail 1951kolhoosile mootorratta 125 cm3. Ostuhind tasuda kultuurifondi summadest. Kolhoosi üldkoosoleku protokollist on lugeda, et 1950. aasta suvel otsustati korraldada väljasõit marsruudil: Jõgeva, J.V. Stalini nim. kolhoos, Kuremaa zootehnikum, Tartu Ülenurme sovhoos, Otepää T.A. Polli filiaal, Õisu piimatehnikum, Viljandi, Loopre. Ekskursiooni kulutuse ülemmääraks kinnitati 1000 rubla.

Juhatuse ja üldkoosolekutel tehti ka päris palju kriitikat. 2. jaanuaril 1950. aastal õigustab metsatööde mahajäämust kolhoosi esimees Kiira Ruut kevadel võetud liiga suurte kohustustega (peahoone remont, lauda remont, reservmaade harimine). Nende töödega ei suudetud õigeaegselt toime tulla. Ühtlasi mainis esimees, et arvepidamine kolhoosis on puudulik selle tõttu, et eelmine arvepidaja Adov ei olnud teadlik kolhoosi arvepidamise süsteemist ning praegune arveametnik Oja paistab huvitavat rohkem tema enda kuupalk kui kolhoosi arvepidamise õigsus.

28. jaanuaril 1950. aastal kritiseeris juhatuse liige Lembit Aali suhtumist töödistsipliini. Karjafarmi töötajate tööpäev olevat tööga liiga koormatud ja üldse kogu kolhoosipere ühtekuuluvustunne olevat nõrk.

Ei ole korraldatud sotsialistlikku võistlus kogu aasta jooksul. Kui korraldati heinatöö algul sotsialistlik võistlus, siis naeris üldkoosolek selle välja ja võistlus vaibus. Pole korraldatud ka metsatööbrigaadi, metsatöölised töötavad juhtimatult omal käel. Enesekriitiliselt tunnistas Aali, et juhatus pole senini suutnud end maksa panna.

Lembit Aali küsis, „Kuidas on mõeldav, et aruandeaasta jooksul on toimunud 20 üldkoosolekut ja 13 juhatuse koosolekut?". Samuti kritiseeris ja põhjendas ta 1950. aasta tulemusi: „Seoses 1950.a. kolhoosi 2/3 osa suurenemisega (liideti juurde Kõo- Mõisaküla osa) ja sügiseste eranditult halbade ilmadega jäid paljud tööd õigeaegselt teostamata ja need tulevad lõpetada lähemate päevade jooksul" (15. jaanuar 1951).

Loopre kolhoos ei olnud majanduslikult heal järjel, samuti nähti keskvalitsuse poliitika valgusel ette kolhooside ühendamine suuremateks üksusteks. Seetõttu ühendati Loopre kolhoos M.I. Kalinini kolhoosiga 1951. aastal. M.I. Kalinini kolhoos tegutses aastast 1959 Kõo kolhoosi nime all.

Loopre mõisahoone nõukogude ajal

Loopre mõisahoonet kasutati kolhoosikeskusena ning korterina (erinevatel aegadel 5-7 korterit). Seda tõestavad Loopre kolhoos protokollid aastatest 1949- 1951 ja Loopre mõisa majapidamisraamat aastatest 1974-1991. Loopre mõisa majapidamisraamat kujutab endast 25-leheküljelist raamatut, mis sisaldab nimesid ja isiklikke andmeid Loopre mõisaelanikest. Seal on ära märgitud: 1) perekonna-, ees- ja isanimi, 2) sünnikoht, 3) sünniaasta ja kuupäev, 4) kust ja millal saabuti, 5) millisel põhjusel ja kui kauaks tuldi, 6) rahvus ja kodakondsus, 7) kelle poolt, millal ja milliseks tähtajaks välja antud pass, 8) sõjaväeline kuuluvus, 9) kes võttis arvele ja millal, 10) tegevusala, amet ja töökoht, 11) miilitsaorgani märge sisseregistreerimisest, võrdlustest sisseregistreerimislehe ja elanikenimekirjaga, kuupäeva ja allkirjaga, 12) millal ja kuhu lahkunud, kas ajutiselt või alaliselt ja miilitsaorgani märge väljaregistreerimislehe ja elanike nimekirjaga, kuupäeva ja allkirjaga.

Majapidamisraamatus on mõisa korterite üüriliste nimekiri, mis koosneb 49.inimesest, nendega koos elas lapsi ja pensionäre. Mõisas elas aastatel 1967- 1991 kokku 61 inimest (51 eestlast, 7 venelast, 1 valgevenelane, ukrainlane ja karjalane).

Esimene elanik kolis mõisa korterisse 1967. aasta novembris. Kõige suurem majja sisseränne oli aastal 1975 (11 inimest), 1974 (7) ja 1984 (6). Urmas Saksniit meenutab, et nad kolisid siia seepärast, et mõisakompleks oli suure õuega looduslikult kena koht. Kahju, et kolhoos hoone remonti oluliselt ei panustanud ning korterid olid ehitatud hoonesse pealeehituse käigus ning olid kehva planeeringuga.

Loopre mõisa muutis elamiskõlbmatuks 1980-ndate alguses toimunud kahjutuli. Endine Loopre mõisa korteri üüriline Urmas Saksniit meenutab, et mõisa seisukord halvenes järsult seoses tulekahjuga.

Kuna põleng oli toimunud jaanuaris, siis see osa, mis ei saanud otseselt kahjustatud tulest, kahjustus kustutusvee ja külma mõjul.

Mõisa veski kohta on teada, et seal jahvatas vilja Aali Kusti, kes oli kolhoosi esimees 1950.-1951. aastani ning kelle maja asus veski vastas üle jõe. Siis oli veski juures ka vabaõhulava.

Kohalik rahvas mängis seal näidendeid. Vabaõhulaval esitati näidend „Elavad surnud." Loopre mõisa saalis mängiti näidendit „Kosjakased".

Erich Kulbi tütar Maili Ernits meenutab, et enne II maailmasõda oli kohalikel noortel komme koguneda sillale. Sillale mindi laupäeva ja pühapäeva õhtuti.

Peale sõda ehitati uus sild, millel käia ja sõita. Silla ehituse ajal liikus külas järgmine laulusalm, mis käis silla juures olnud ajutisest varjualusest: „Suve õhtul Loopre sillal kostab salasosin. Silla kõrval kuuris ootab poissa terve tosin".

Aida/kuivati kasutuse kohta meenutas endine Loopre küla elanik Tiia Ilves, et aida ühte otsa ehitati silohoidla ja laut, kus peeti hobuseid, lehmi ja mullikaid. Lauda osa on renoveeritud ja praegu kasutatakse seda üürikorterina.

Ülejäänud osa hoonest on kokku varisenud, alles on vaid maakividest välis- ja siseseinad ning kuivati teise korruse ava. Aurukatel, mis pani kuivati tööle, olevat sarnanenud Mats Traadi filmi „Tants aurukatla ümber" katlale.

Saksniit teadis öelda, et enne 1986. aastat oli mõisa taga praegusel väljakul asunud roosiaed, mis hävines nõukogude perioodil või omanike hooletusest. Pargi puid kasutati mingil hetkel karjalauda kütteks. Saksniit rääkis, et viljapuuaeda kasutati 1970ndatel aastatel veel kolhoosi poolt, kuid karm talv hävitas suure osa viljapuudest ning aed jäeti hooletusse.

Erich Kulp mäletab, et viinaköögi sild lagunes 1980ndate aastate keskel. Seda nimetati Venglase sillaks, sest viinaköögis elas pärast viina põletamise lõpetamist perekond nimega Venglas. 1970ndate aastate algul lammutas kolhoos viinavabriku hooned. 1985. a sügisel oli viinaköögist järel kivihunnik. Kolhoos oli hoone kivid lauda ümbruse täiteks vedanud. Järele jäänud ca 1,5 m kõrguse kuhja all oli alles kelder, mis oli nii suur, et seal sai umbes 20 inimesega üks sünnipäev ära peetud. Praeguseks on viinaköögist järel hoone vundament. Sillast on säilinud mõlemal pool kallast olevad maakivist kuubikud mullas ning nüüd viib üle jõe vaid jäme palk.

Samas on hävinud, varemeis või ümber ehitatud mõisakompleks omalaadne ajaloo mälestusmärk, kuidas eri aegadel on ehitatud ja lammutatud ning säilinud park ja pargiteed annavad tunnistust kunagisest kuulsusrikkast ajaloost.

Loopre mõis ja küla pärast iseseisvuse taastamist

Iseseisvuse taastamise järel läbi viidud omandireformiga oli endistel omanikel või nende järeltulijatel võimalik oma vara tagasi saada. Loopre mõisa viimane õigusjärgne omanik oli Paul-Osvald Tammpere perekond. Endine vara oli aga nii halvas seisus ning maaparandus- ja restaureerimistööd oleksid olnud kulukad, seetõttu küsisid Paul-Osvald Tammpere pojad Aleksander ja Paul 1993. aastal Viljandi Maakomisjonilt mõisa eest kompensatsiooni ja lahkusid Looprest. Mõisa maavaldused läksid OÜ Võhma Põllumajandusühistule. Loopre küla elanik Aino Rebane meenutab, et mõisa valdused ostis hiljem OÜ Võhma Põllumajandusühistult ära Katrin ja Taavo Šefer. Nad soovisid seal alustada turismiäri, kuid plaanid ei teostunud ja nad panid 2007. aastal mõisa müüki.

Praegused mõisa omanikud elavad välismaal.

Renoveeritud endises aidahoones elavad üürnikud, kelle tööülesanne on mõis üles ehitada.

Eluasemena on kasutusel ka endine rehehoone, kus elab praegu perekond Pals.

Loopre küla elanike iive on negatiivne, jätkub elanikkonna vähenemine. Kõige suurem on olnud Loopre rahvaarv 2005. aasta 63 inimesega, kõige väiksem 2011. aastal 50 inimesega.

Loopre külas on 29 majapidamist millest 10 majapidamist seisavad tühjana, ühte kasutatakse suvilana. Kokku elab praegu Loopre külas 20 perekonda.

Loope külas on ka arheoloogiamälestisi. Kinnismälestisteks on järgmised asulakohad: Adu talu, Kangru talu, Kerdo talu ja Viivari.

(Järgneb)