Mõtisklus: me vajame selliseid hetki

Oli kolmas advendikontsert. Kultuurimaja saali oli kogunenud palju rahvast. Istusin kohe hästi ette, teise ritta, et olla kõigile ja kõigele lähedal.

Vaatasin kuuske, mis sellel aastal oli nii ehe, ei ühtegi säravat kuulikest ega elektripirni. Kuulasin vahelugemisi, mis mõjusid kuidagi ääretult rahustavalt ja imelisi jõululaule, mis tegid hinge hellaks. Eriliselt puudutas mind laul lapsest, kes on sündinud ja kellel on võim muuta inimesi ja seeläbi ka maailma.

Üks hetk valdas mind selline kummaline tunne, et kohe näen saalis lumehelbeid keerlemas, on kuulda kirikukellade kuminat ja miskit veel, võib-olla inglitiibade kahinat. Kurku tekkis klomp, nii ilus oli, et nutt tuli peale ja mind valdas tänutunne.

Me vajame selliseid hetki. Nende hetkede tähtsust ei ole võimalik mõõta ega hinnata mingil skaalal. Need hetked hoiavad meid lihtsalt püsti ja aitavad edasi minna kui on hall argipäev.

Ühes lasteluuletuses on selline armas mõte, et kui jõulud on möödas, näärid läbi, on miskit tulemas veel! See miski on uus aastaring, uued unistused ja hetked, suured ja väikesed tegemised, head ja halvad teod, mis täidavad aasta, kuni jälle on detsember ja jõulud.

Ma vaatan kuuske ja luban:
„Kuulan hardalt ja keeletult,
olen pisem ja arem.
Ning ma tahaksin
meeletult,
meeletult
olla enesest parem."