Kui aga ajakirjandust uskuda, tuleb tunne, et võib-olla muutub ka tavalise merehulguse, räime, sööminegi taskukohatuks. Mõtlen siinjuures televiisoris nähtud Hardo Pajula ütlemisele: riikliku pensioni lõpp on lähedal.

Täpselt nii oligi kirjas. Ei oska muud mõtelda kui seda, et viie rikkaima riigi hulka pürgimisel ongi pensionärid risti jalus. Kujutage vaid ette, missugune rahahunnik nendele kulub. Sellega saaks ju välismaa silmis end tüki maad kõrgemale upitada, kui jagada see raha sinna-tänna nendele, kes on end osanud pankroti äärele majandada. On ju ennegi öeldud, et pensionärid on raske taak, mille nõukogude võim Eesti Vabariigile pärandas. Mis teha! Mis teha! Kahju muidugi, et pensionärid täies koosseisus nõukogude aja lõpus parematele karjamaadele ei kolinud. (Must huumor!)

Ei noh, ega ma seda päriselt ei usu, et see lõõg kohe ja lõplikult kinni tõmmatakse, aga mingeid kärpimisi võib tulla küll. Tuleval aastal lubatakse pensioni 4% tõsta. Aitäh! Aga võib-olla nõuab riigi rahakott näitaks 10% kärpeid. Olgu, olgu, olgu! Ei maali tonte seinale, neid liigub niigi palju ringi!

Aga arusaamatusi on tõesti palju. Sellest laenugarantii andmisest ma küll aru ei saa! 1/3 meie riigieelarvest lubatakse ära anda! Tule taevas appi! Mis meist siis saab, kui asi jõuabki sinnani, et see raha tuleb välja käia?! See jutt, et oh, seda ei juhtu kunagi, on kehv lohutus.

Ja kui ma nüüd näen, kuidas Kreekas streigitakse eelarve kärbete vastu, kukuvad käed jõuetult rippu. Meie garanteerime nende meeleavaldusi, lõhkumisi, möllamist! Arusaamatu! Samuti kui see, et üks reformierakondlane teatas süüdimatult, et tema on kohe väga laenugarantii andmise vastu, sest ta saab aru, et see on halb meie riigile, aga vastu hääletada ta ei saa, sest siis laguneks koalitsioon ära ja seda ei tohi juhtuda. Nii et koalitsioonis olemine ja võimu juures püsimine on tähtsam kui riigi heaolu?

Veel on murettekitav asjaolu, et meil vaadatakse probleemidest üle-läbi-mööda, aga mitte kuidagi ei taheta neile otsa vaadata. Pead liiva alla peites võib ju hea enesetunne olla küll, aga ega see ei tee ju probleemi olematuks. Püütakse ka ülbusega asjast üle olla.

Kui riigikontrolör ja õiguskantsler rääkisid meie riigi olukorrast üsna murelikult, võttis rahandusminister probleemi kokku väga lihtsalt öeldes: Oviir teeb estraadi. Ma ei saa aru. Kas ta ongi selline lapsemeelne või mängib seda osa. Loodaks küll, et üks riigi tähtis võtmeisik on tõsisema meelega.

Lapselik "siirus" võib läbi lüüa ka kõige sõnaosavama poliitiku jutust. Nii "armas" oli kuulata, kui riigikogulane Igor Gräzin kurtis Riigikogu kurva saatuse üle, öeldes umbes nõnda: ega Riigikogul ju kerge ei ole.

Tümitatakse kogu aeg. Altpoolt teeb seda rahvas, ülevalt poolt valitsus. Jälle üks suur arusaamatus. Kas Lennart Meri siis valetas või, kui ta ütles, et rahvas on riigi kõrgeim võim. Nüüd selgub, et seesama kõrgeim võim on Riigikogu piinaja.

Võib-olla sellepärast ongi neid tihtilugu istungitesaalis nii vähe kohal. Mida sa hing ärapiinatud inimestelt ikka tahad.

Meenub näiteks septembri lõpupoole toimunud Riigikogu infotund, kus oli kohal 37 saadikut ja puudus 64 persooni. Teemad muidugi polnud ka "tähtsad". Kellele pakub huvi - vaesus lastega peredes.

Kui nüüd lastest rääkida, siis peale materiaalse vaesuse on oht, et paljudel lastel võib tekkida ka vaimne vaesus. Tõsi, lapsed on väga targad, arenenud silmaringiga, aga paraku tihtipeale ei tunne nad endisaegset elu ega tea suurt midagi oma esivanemaist. See on kurb. Vanemad peaks selle nimel, et lapse seljatagust teadmistega kindlustada, pingutama, oma napist ajast leidma mõnedki hetked, et vestelda lapsega oma elust. Rääkida talle lapsepõlvest, kooliajast, noorusest, vempudest, väikestest pahategudest ja rõõmsatest hetkedest, riietusest, kommetest, mängudest, sõprade vahelisest suhtlemisest jne. jne. See on tohutu rikkus, mida osta ega müüa ei saa. See tuleb ilma rahata kätte, aga kasvab aja edenedes üha suuremaks ja suuremaks. Seda väärtuslikku aaret ei saa iialgi üle hinnata.

Olgu tänatud koolirahvas, kes püüab õpilasi ärgitada minevikus olnu kohta küsima, otsima vastuseid tekkinud küsimustele ja seda kõike kirjasõnas talletama.

Oi, olin minagi väga uhke ja tundsin end tähtsana, kui lapselapselaps võttis minuga ühendust ja palus luba tulla mind intervjueerima, teemaks minu kooliaeg.

Olin tõesti rõõmus, et sain jagada oma mälestusi, sest kahtlemata on peaaegu 70 aasta tagune koolielu hoopis teistsugune kui praegu. Ja ma arvan, et kui lapsed möödunu uurimise tähtsust praegu veel täielikult ei mõista, tuleb see aeg varsti, millal sellest puudust tuntakse, et rohkem ei küsitud. Nii et räägime üksteisega mitte ainult rahanappusest ja raskest tööst, vaid elust enesest.

Praegune aastaaeg ongi parim aeg juttude ajamiseks. Mäletan lapsepõlvekodust videviku pidamise kommet. See oli aeg, kui õuetalitused olid tehtud, lampi veel ei süüdatud, kogu pere oli koos ja siis aeti juttu igasugustest asjadest. See oli südamlik ja soe puhkeaeg, enne, kui petrooleumilamp põlema pandi.

Tuligi meelde üks riimipandud mõte: Ammuks elekter me lae alla tuli, alles petroolilamp valguseks oli. Küünal, see tilluke, peenelt peab naeru, valgustas siis ja valgustab praegu.

Nüüd ongi ju alanud küünlavalguse aeg. Mida rohkem pimedus õues võimust võtab, seda rohkem süütame küünlaid ja ajame mõttes juttu nendega, keda siinpool Elujõge enam astumas ei ole. Aga küünalde soojuses ja valguses me tunneme, et nad on meile lähedal.

Kui november mööda läheb, siis veel natukene ja saabub päikese sünnipäev. Siis läheb päevatee valguse poole, iga päevaga ikka pikema ja pikema sammuga.

Head inimesed!
Hoiame meeled avali mälestustele nendest, keda meie kõrval enam pole, aga ärme unustame jagada rõõmu ja südamesoojust nendele, kes on meie kõrval iga päev.

Hakkame tasapisi muretsema pühadekaarte, sest üks õige jõulusoov tuleb ikka kaardiga!