Mõtlemapanev rännak ajas tagasi: Muljeid Moldovast

 (23)
Moldova külaelu, Criuleni rajoon
Moldova külaelu, Criuleni rajoonfoto: rein sikk

Mõne aja eest oli võimalus külastada Euroopa vaesemat riiki - Moldovat. See oli kainestav pilguheit Euroopa viie rikkaima riigi hulka pürgiva edumeelse ja rahakultuses elava eestlase jaoks. Pärast taasiseseisvumist on Eesti areng olnud võrreldes Moldovaga ikka päris pöörane. Moldova on riik, mis pindalalt on Eestistki väiksem.

Geograafilise paiknevuse tõttu on riigil suuri raskusi oma identiteedi leidmisega. Lääne poolt avaldab mõju Rumeenia ja ida poolt Ukraina oma suure naabri Venemaaga. Kui Eestil on õnnestunud taasiseseisvumis-järgsel ajal mingi suund võtta, siis Moldova on siiani kimpus on identiteedi leidmisega.

Majanduslik ebavõrdsus piirkonniti on täiesti äärmusest äärmusesse. Meie tänavapilt ei paku enam ammu sellist vaatepilti, mida kohtab Euroopa "mustas augus" - Ferrari kõrvuti hobuvankriga. Pealinnast eemale liikudes näeb räpaseid teeäärseid, kus "Teeme ära" kampaania oleks vägagi teretulnud nähtus. Inimeste keskmine sissetulek jääb 200 euro kanti. Miinimum palgaks ca 65 eurot. Hinnad on suhteliselt sarnased meie omadega, väikeste eranditega. Näiteks kohaliku tubakapaki saab kätte ca euroga. Kvaliteetsemate toodete eest tuleb loomulikult välja käia suurem summa.

Oma rännakul õnnestus mul külastada ühte tuntumat Moldova vaatamisväärsust UNESCO maailmapärandisse kantud Rauti jõe ääres kaljuseinas paiknevat Orhei Vechi koopakloostrit.

Tuleb tunnistada, et 50-kilomeetrine teekond Moldova pealinnast Chisinaust Criuleni maakonnas paiknevasse kloostrikompleksi pakkus piisavalt närvikõdi mägiste ja kitsaste, kohati olematute teeolude tõttu. Me eestlased viriseme oma teeolude üle ikka liiga palju. Sealsed teed pole teetöölisi näinud juba mitu kümnendit. Kohati tundus, et meie asulavälised teed on ka talutavamad kui põhimaanteed Euroopa vaesemas riigis. See on valdkond, milles on arenguruumi tohutult.

Hüppelist arengut vajaks vaene Moldova ka turismisektoris, kus väljavaateid justkui on. Kahjuks ei ole Moldova võimeline ennast turismisektoris nii elavalt müüma kui teevad seda vähe jõukamal järjel olevad riigid.

Moldova on riik, mis saab eputada maailma suurima veinivaruga. Õnnestus ära käia ja näha Guinessi rekordite raamatusse raiutud Milestii Mici veinikeldrid, kus kvaliteetseid veine on ladustatud 200 kilomeetri suurusel maa-alusel territooriumil. Ühtekokku hoitakse Milestii Mici keldrites 2 miljonit pudelit veine. Vein on ka riigi üks olulisemaid ekspordiartikleid, veine saadetakse mitmetesse Euroopa riikidesse (eksporti lihtsustaks, kui riik oleks Euroopa Liidu liikmesriik), Venemaale ja Jaapanisse. Milestii Mici veine ostavad suuresti kokku meie põhja-, lääne- ja idanaabrid. Meie poeriiulitelt pole kahjuks Moldova veinid eriti silma hakanud.

Kui meie, eestlased, saame Guinessi rekordite raamatus hiilata maailma kangeima piiritusega, siis sarnaselt eestlastele kipuvad ka moldovlased oma genofondi alkoholi liigse tarbimisega rikkuma. Lisaks tundus kohvikuid ja pubisid külastes väga võõrastav inimesi siseruumides toidukõrvale suitsetamas näha. Nad ei ole veel vastu võtnud seadust, mis keelaks avalikus toidukohas suitsetamise. Sarnast pilti nägi Eestis veel kümme aastat tagasi.

Kuna viibisin Moldovas mitmete teiste Euroopa riigi inimestega, siis sai leedulastega koos käia vaatamas ka kohaliku tipp-korvpalli. Leedulastest kaaslaste sõnul on Moldova tipp-korvpalli tase võrreldav Leedu põhikooli tasemega. Omalt poolt võrdleks nende meistriliiga taset meie maakonna liigade tasemega. Võib-olla on meie seisukoht nende korvpalli taseme kohta ülekohtune, kuid vaatlesime seda kõike isiklikust seisukohast lähtuvalt. Õnnestus ka ise natuke kohalikega palli mängida. Kurb kogemus, mis talletus mälusoppi. Minul ja minu leedulastest kaaslastel oli võimalik kasutada ühe põhikooli võimlat, millesarnast mäletan ma üheksakümnendate keskpaigast - Narvas, kui mängisin oma elu esimese korvpallimängu kohaliku Narva spordikooli eakaaslaste vastu. Spordihoone peaukse kõrval klaasis olid kuuliaugud ja saalipõrand lainetas rohkem kui Läänemeri.

Loe veel

Sarnane koolivõimla vaatas meile vastu ka Chisinaus, kus meid mängima kutsuti. Pean tunnistama, et see koolivõimla oli põhikooli-ealiste laste jaoks lausa eluohtlik. Isiklikult ei lubaks ma sinna spordisaali mitte ühtegi last. Saalipõrandas olid kraatrid, kuhu astudes väänasid jala välja, seinte seest turritasid välja raudtorud, mille otstarve jäigi arusaamatuks. Pesemisvõimalused koolimajas olid olematud. Tualetipotte ei eksisteerinud, olid vaid augud põrandas. Hoone, kus põhikooliealised lapsed peavad haridust omandama, tembeldataks ehitusmeistrite poolt tõenäoliselt lagunemisohtlikuks. Ka see pole tegelikult riigi suurim probleem. Varimajanduse ja korruptsiooni kõrval, lahtiraputatud neerudest maanteedel ja liigse alkoholi tarbimise kõrval on riigis tõsisemaks probleemiks "must" organidoonorlus ja prostitutsioon.

Mehed ja naised, kellel võimalused elatist teenida on kasinad, on sunnitud müüma oma organeid, et vähekenegi söögipoolist soetada. Naised teenivad elatist enese müümisega. Umbkaudu 45% tööealisest elanikkonnast töötab väljaspool Moldova riigipiiri, paljud enamasti illegaalset. Sihtriikideks Venemaa, Türgi, Itaalia, Ukraina, Rumeenia, Portugal, Hispaania, Kreeka ja isegi Eesti.

Paljud Moldovas elavad inimesed sõltuvad välisriigis tööd tegevatest sugulastest tuttavatest, kuna see on nende ainuke võimalus leib lauale saada. Üks töötav pereliige peab üleval tervet suguvõsa. Sarnane tendents on vaikselt võtmas maad ka Eestis, kahetsusväärselt.

Pärast NSVLi lagunemist kukkus kokku ka Moldova majandus ja sellest ei ole nad siiani toibunud. Enamus tööstussektorist on koondunud riigi idaossa, kus paikneb endiselt Nõukogude Liidu "romantikat" nautiv Transnistria - riik riigis. Tunnustamata, kuid siiski eksisteeriv, oma raha (Transnistria rubla), sõjaväe ja muude institutsioonidega, mis riigist riigi tegema peaks. Kui mujal Euroopas ei kohta endistes NSVL riikides tänavapildis just palju Nõukogude Liidu sümboolikat, siis Transnistria on piirkond, kus sotsialistlikul ideoloogial on tänini suur tähendus ja tänavapildis on Leninil endiselt oma koht. Eestist ja eestlastest ei tea Tiraspoli (Transnistria pealinn) inimesed just palju. "Elavad seal põhjas ja peaksid olema rikkad," on enamiku arvamus, kellega vestelda õnnestus. Naljaga pooles võiks öelda, et kuulsaim eestlane Transnistrias on Vene "Selgeltnägijate tuleproovis" osalev rakverelanna Marilyn Kerro, kellele kohalikud kaasa elavad.

Kui reisiisu suur, soovitan kasutada Turkish Airlines´i lende. Soovitan ka otsida lende, mis on vahepeatustega. Nimelt kui otselendu sihtkohta ei toimu ja peab ümber istuma ning ooteaeg on kauem kui 12 tundi, pakub Turkish Airlines oma klientidele viie tärni hotelli, nii saab vahepeatuse käigus ka muude kohtadega tutvuda. Kuna Eestist Moldovasse otselendu ei toimu, siis õnnestus mul viibida vahepeatusena metropolis - Istanbulis.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare