Mõtteid Päikesekillu juubeliaastal

Sel aastal saab Saku lasteaed Päikesekild 50aastaseks. Igati mõistlik ja sobilik on kasutada tähtpäevi mõttemärkide ja meeletuletuspunktidena, vaadata enda sisse, hinnata tehtud tegemisi, kiita, mõelda, mis on hästi, mis on väärtuslik, ning nuputada välja ja aru saada, missugust tulevikku me tahame. Üks asi on mõista, mis on endale oluline, teine asi see, mis on tähtis, mis tundub kestvam kui hetkeprobleemid.

Aeg-ajalt mõtiskleb ehk igaüks meist selle üle, kes ta on inimesena, rühma liikmena, töötajana, kodanikuna. Lasteaia juubeliaastal püüame meiegi selgemini aru saada mõttest „Kes sa oled, Päikesekild?". See küsimus toob meid paratamatult väärtuste mõiste juurde ning eeldab ka väärtuspõhiseid vastuseid: väärtused ongi need, mis tagavad identiteedi või isegi olemasolu. Me oleme need, mida me tajume ja väärtuslikuks peame, millele toetume, mis hoiab meid püsti ning mis tagab elujõu.

Mineviku ja tuleviku hääle toovad välja tavad, hetked, mil ollakse koos oma perega. Ma ei tea, kas fotod, asjad, kogu teabematerjal, mida meie - mina, minu eakaaslased ja minust vanemad inimesed - oleme kogunud mineviku säilitamiseks, sealhulgas Päikesekillu eluloo jäädvustamiseks, on noorematele mõistetavad. Aga me püüame teha nii, et kogutu, lood ja jutud, möödunud aeg oleksid lastele arusaadavamad ja loetavamad. Tekiksid eeldused arusaamale, et meie eel käinute vari on alles, kõik meie ümber on osa ka neist, et viibime aegruumis, milles meie toimetamise tulemused elus ja inimestes vastu peegelduvad.

Päikesekillu lasteaia õppekavas on kirjas: „... ühtlasi on igal töötajal üksikult ja koos võimalik luua ilus, puhas, arenguvõimalusi ja positiivseid suhteid pakkuv keskkond, kus kõigi töötajate läbirääkimiste ja kokkulepete tulemusel on neil võimalus end teostades täita oma ideaale lapsesõbralikust päevasest kodust. Iga Päikesekillu töötaja soov on olla kasvu ja arengusoodsa paiga looja ja lapse saatja ning toetaja tema arenemisel .... Jääksid meeldivad mälestused lasteaiast.". Need, kes praegu haridusasutustes käivad, ka siin Päikesekillus on või mõni aeg tagasi olnud on, nemad on just need, kelle tulevase käe all Eesti riik kujuneb ja kes seda riiki asustavad. Meil on võimalik aidata kaasa nende asustajate (üldises plaanis küll pisikesele arvul, kuid ka piisk on tähtis) vabadeks, loomingulisteks ja hoolivateks sirgumisel.

Juubeliaastal on toimunud juba mitmeid ettevõtmisi, aga tegemisi jätkub veel tervesse aastasse. Üks toimunust oli eelpool kirjeldatud mõtetest kantud projekt „Tagasi lasteaeda". Üllatusliku alguse sai see juba 8. märtsil, kui Saku Gümnaasiumi õpilased tulid personali koolituse ajaks lasteaeda appi. Enamus kolmeteistkümnest õpilasest, kes sel päeval laste und valvasid, olid endised „päikesekillud". Suur oli õpetajate üllatus, kui endised kasvandikud rühma astusid ning kohtumiserõõm oli mõlemapoolne. Suur tänu kõigile appitulnutele ja Sandra Järvele, kes nad kokku kutsus.

Projekti põhiaeg oli märtsikuu viimane nädal. 26. märtsil kohtus kogu lasteaia pere vilistlase Marti Rehemaaga, kelle lasteaiaaeg möödus Päikesekillu esimeses majas - Saku mõisas. Lauldi üheskoos, Marti rääkis oma lasteaiaelust, praegustest töödest-tegemistest, vastas küsimustele. Lapsi puudutas Marti meenutus tema esimesest lasteaiapäevast, elevust pakkus teadmine, et sel ajal ei olnudki arvuteid ja arvutimänge. Üks kolmeaastane tüdrukutirts ohkas selle peale kohe valjusti: „Ja kas iPodi ka polnud?" Uskumatuna näis, et õueala oli aiaga piiramata ja oli vaid üks liivakast. Kõlama jäi, et lastest, kellega koos kasvad, võivad sõbrad saada kogu eluks, ning et tähtis on, millised on last ümbritsenud täiskasvanute suhtumised ja hinnangud.

27. märtsil oli lasteaed muusika päralt. Kaks meeldejäävat ja rõõmupakkuvat kontserti andsid Saku muusikakooli õpilased, suureks sirgunud päikesekillud. Aitäh esinejatele ja nende juhendajatele!

Kolmapäeval, 28. märtsil, said kokku kõik Päikesekillu juhatajad: Nora Reppo, Eevi Roos, Eike Hunt ja Tiiu Rõuk ning lõunakohvile olid oodatud kõik endised Päikesekillu töötajad. B-korpuse näitlejad tervitasid kokkutulnuid kevadiselt säava etteastega. Jällenägemisrõõm ja -elevus täitsid maja. Juttu jätkus kauemaks ning küllap jäi veel palju rääkimata. Juhatajatega vestluses sai järjekordselt kinnitus tõsiasi - kaader otsustab kõik ehk kõige olulisemad on inimesed, personali kujundamise protsess on pikk ja esmapilgul hoomamatu. Hoone võib ju uus ja uhke olla, aga kui pole töötajaid või nende vaated elule ja põhiväärtustele on väga erinevad, siis ei ole ei tulemust ega rahulolu.

Terve nädala oli avatud vanade mänguasjade näitus, kus eksponaatideks töötajate endi või nende laste mänguasjad. Näituse seadis üles õppealajuhataja Tiina Saarepuu.

Lisaks nendele üritustele toimus igas rühmas midagi põnevat ja vahvat, sellele rühmale ainuomast. Nendest loe Saku Sõnumite 27. aprilli numbrist.

Aitäh lasteaia personalile, kelle loomingulisus ja tahe muutsid märtsikuu viimase nädala meeldejäävaks!