Mõttemõlgutusi kultuurist ja Tõrvast
Filosoof Immanuel Kant (1724- 1804) nimetas kunstiks üksnes seda, millele on omane mängulisus - kõik see, mis pakub inimesele vabadust ja esteetilist naudingut.
Erinevalt professionaalsest kultuurist ei ole harrastuskultuur ehk taidlus ainult tulemusekeskne, vaid on paljuski protsessikeskne. Taidlusele ei esitata reeglina kõrgeid nõudmisi (nõukogude ajal tähtsustati ideelis-kunstilist taset), selle põhiväärtused asuvadki harrastuses eneses.
Nii professionaalset kui ka harrastuskultuuri vajame vaimutoiduna, olles selle tarbija või (kaasa)tegija. Kultuur väikeses Eestis ei saa olla nii suur ja tugev, et võiksime endale lubada ressursside raiskamist. Andekad loomingulised inimesed on kultuurile laiemas tähenduses olulisim ressurss. Loomevõimeliste inimesteta poleks ka suurest rahast kasu.
Kuigi igal inimesel on õigus tarbida sellist kultuuri, mida ta vastavalt vaimsele võimekusele soovib, on peale meelelahutusliku külje (kunsti-kultuuri ühe kaasusena) vajalik veel hariv ja arendav aspekt, seda eriti noorte puhul.
Kultuur ja Tõrva kultuur
Sotsiaalselt läbilõikelt erineb Tõrva linn ja Helme vald multikultuursest maakonnakeskusest Valgast märgatavalt. Nagu ka teistest väikelinnadest. Tõrval on oma, eriline nägu. Tõrva on vaieldamatult piirkonna tõmbekeskus.
Tugev, jätkusuutlik keskus määrab oluliselt ka ümberkaudsete valdade elanike kestvuse. Loodetavasti jätkub sügisel valituks osutunud omavalitsusjuhtidel taipu ühinemise hädavajalikkusest, möödapääsmatusest, eriti aga riigimehelikkust. Aga see pole selle kirjutise teema.
Tõrvale on tekkinud oma kultuuribränd - Tõrva Loits. See on nii oluline, et vajab eraldi esiletoomist. Linnavalitsuse eestvedamisel toimub Tõrvas igal suvel võimas vabaõhuvaatemäng, millest paljud ka kaugemalt osa saavad. Kindlasti teeb see Tõrvale nime.
Ainulaadse Loitsu ettevalmistamisse on kaasatud professionaalsed stsenaristid, lavastajad ja teised Eesti tipptegijad. Etenduse lavaletoomine on väga ressursimahukas. Aga kui enam ei jaksata, siis võiks jätkusuutlikkuse nimel Loits toimuda üle kahe aasta, et ei juhtuks nii nagu Rock Summeriga.
Kultuuritraditsioonidega Tõrva on kindlalt Eesti kaardil, eriti nii-öelda rahvalike ehk traditsiooniliste kollektiividega. On olemas koorid, ansamblid, solistid, küla- ja linnakapellid, rahvatantsuansamblid. Uudsena on silma paistnud ja mitmel mõõduvõtmisel tunnustust väärinud džässi sugemetega muusikat viljelevad noored lauljad. Kultuurilembelisena olen tihti osa saanud kohalikest kultuurisündmustest.
Tõrval pole küll põhjust nende vähesuse ja/või halvamaigulisuse pärast häbeneda. Väikesel linnal on olnud ja on praegugi mitu väga võimekat eestvedajat.
See on paljuski muljetavaldav, samas ka ootuspärane ja ikka saab paremini. Andmaks veelgi rohkem valikuid, on vaja rohkelt nutikust huvitegevuse eestvedajatelt. Pühendumus, pädevus, vitaalsus, atraktiivsus, vahest ka salapära - need on märksõnad, mis tõmbavad harrastustegevusse. Raske on üle tähtsustada eestvedajate rolli.
Eeltoodu on loomulik ka Tõrva kultuurimaja juhtide, eelkõige ringijuhtide puhul. Lisaks meeskonnatöö kultuurimaja siseselt kui ka koostöövaim partneritega - kodanikeühenduste, omavalitsuste ja koolidega. Tihtipeale ei tea kultuurijuhid, mida üks või teine kavatseb - ja ka ära teeb.
Pole mõtet ju väikeses kogukonnas konkureerida, pigem üksteist täiendada: 2 + 2 pole ainult 4, kui tehakse tihedat koostööd. Tekkinud sünergiaga on tulemus rohkem kui 4. Täites nii-öelda sotsiaalset tellimust optimaalsel moel, arvestades vajadusi ja võimalusi, määrab mahu ja sisu siiski piiratud ressurss, sealhulgas rahaline.
Kuigi autentne analüüs puudub, kaldun arvama, et suhtes niinimetatud karbikulud versus sisulise tegevuse kulud, ei ole tasakaalus. Ja seda sisulise töö kahjuks. Lõviosa linnavalitsuse eelarverea alt „kultuur" moodustavad kütte, elektri ja muud taolised kulud.
Juba aastakümneid tagasi imestasin, kui kokkuhoidlikult (loe: mõistlikult) Rootsis ja Soomes läbi aeti. Polnud ega pole seal praegugi iga viie või kümne kilomeetri tagant meie mõistes rahvamaja. Ega me ei peagi rikastest põhjamaadest üks ühele kõike üle võtma. Aga on, mille üle mõtteid vahetada.
Linnaorkestrist
Teadupärast oli seitsmekümnendatel Tõrva kandis kolm puhkpilliorkestrit. Juba aastaid pole aga ühtegi orkestrit, kes suudaks elektri abita toime tulla. Vajalik orkester on tellitud Otepäält või kaugemalt.
Väheke lohutab see, et kuigi Valgas on küll Piirilinna Bigband, on siiski hale vaadata, kui orkester on väliürituste ajal juhtmeidpidi seina küljes või siis auto kastis kinni. Nii Valga kui Tõrva vajaksid marssimisvõimelist orkestrit. Olgu siis juba Tõrval linnaorkester, kes esindaks linna, miks mitte ka Valgamaad ja Mulgimaad laulupidudel, osaledes suurematel kultuurisündmustel, rongkäikudel.
Loodav orkester ei pea olema tüüpiline puhkpilliorkester kõigi oma altide ja tenoritega. Neid võib vabalt asendada näiteks diksiländorkestris kasutatav bändžo. Olukord nõuab esialgu vundamentmängijate, eelkõige bassi(de) sisseostmist ja koostöös muusikakooliga pingutusi järelkasvu nimel. Soov esinduslikus linnaorkestris mängida on noorele pillimehele parim motivatsioon. Kui keegi asjasthuvitatu juhtub seda üleskutset lugema, andku endast märku.
Aitäh särasilmsetele ringijuhtidele, kultuurikollektiividele. Tegusat suve ja sisukat algavat uut kultuurihooaega! Häid kultuurielamusi kõigile!
