Muhu mustrid, balletisussid ja Haapsalu sall
Ja siis lõpetaksin ära kõik poolikud käsitööd ja oleksin endaga hullult rahul. Aga kuna keegi pole aega juurde pakkunud, siis peab seda siit ja sealt kokku näpistama.”
See eespool olev tsitaat on laenatud ühest imevahvast blogist, mida Anu Pink aeg-ajalt (kui tal on õnnestunud aega näpata) ikka täiendamas käib. “Ära sa seda blogi aadressi lehte kirjuta, kes tahab, see leiab ise üles,” arvab Anu. Võib suhteliselt kindel olla, et see, kes blogi üles leiab, ennast sinna tundideks ka unustab. Fotod isevalmistatud riietest, pooleliolevatest sokikandadest või muinasjutuliselt kaunitest jõuluehetest koos juurde kuuluvate muhedate kirjeldustega on nii vahetud ja kaasakiskuvad, et isegi käsitööga mitte sina peal olev lugeja tunneb endas vastupandamatut tahet kas või paari heegeldatud pajalappe valmis vihtuda.
Ballett, matemaatika ja elektrotehnika
Rohkem kui kakskümmend aastat käsitööõpetajana ametis olnud Anu teekond selle ala juurde kulges huvitavat trajektoori mööda. Õrnas eas Orissaare tüdruk Anu oli aastaid andunud “balletitantsija”. “Oijah, see oli nii ammu – ma olin siis nii pikk ja peenike,” muigab ta. Anu meenutab, et käis 2. või 3. klassis, kui Orissaarde kolis noor arst, kes oli olnud Tartus Vanemuise teatris baleriin. Noor hakkaja naine otsustas, et tutvustab lastelegi balleti graatsilist maailma ja leidis üsna palju järgijaid. “See oli ikka sürr ettevõtmine küll – treeningud toimusid seitse päeva nädalas ja ikka korralikult: stange ääres tegime harjutusi, meil olid varvaskingad, plaadi pealt mängis taustaks klassikalise balleti muusika. Ega me eriti andekad olnud, aga tahtmine oli suur. Tantsisime isegi “Pähklipurejat”,” naerab Anu seda kõike meenutades. Hoolimata sellest, et ballett oli südames, ei läinud ta balletikooli. Põhjuseks see, et ta jõudis treeninguteni liialt hilja ja eks annet läinuks ka rohkem vaja.
“Koolis olin ma eeskujulik õpilane, ent esialgu kohutavalt arg laps. Põhjuseks ilmselt see, et ei mina ega vend käinud lasteaias, vaid olime vanaema hoida. Vanaema oli muide väga lahe ja andis meile piisavalt palju vabadust, ent mina tundsin ikka omaealistega suhtlmisest puudust. Kõik mu sõbrannad käisid lasteaias ja see, mida nad lasteaia kohta õhtuti mulle rääkisid, tundus jube põnev. Kooli minnes olin väga arg ja kuna ema oli pedagoog, siis see pani omakorda pitseri peale. Muide, isegi kui olin üksi kodus ja telefon helises, siis ma tavaliselt vastu ei võtnud – kartsin, et ei oska piisavalt hästi või valju häälega vastata ja siis saan riielda… Need, kes mind praegu tunnevad, ei usu iialgi, et ma selline vaikseke ja arg olin, pigem vastupidi.”
Julgemaks ja iseseisvamaks muutus Anu oma sõnul siis, kui ta pärast põhikooli suundus õppima mandrile, Nõo kooli matemaatika eriklassi. Reaalained on talle alati sümpatiseerinud, seetõttu ei mõistnudki koolis keegi seda, kui pärast lõpetamist soovis neiu ühtäkki hoopis käsitööõpetaja ametit omandama minna. Anu jaoks oli see aga täiesti loogiline valik. Tegelikult tahtnuks ta minna kunsti õppima, et aga viimane kokkupuude kunstitundidega jäi põhikooliaega, ei leidnud ta endas piisavalt palju julgust, et proovima minna. “Olen suhteliselt veendunud, et ega ma oleks sisse saanud, kuna joonistamises ma eriti kibe käsi polnud ja kunstieksamil oleks seepärast kindlasti läbi kukkunud,” arutleb Anu. Siis aga avati Tallinna Pedagoogilises Instituudis, nüüdses Tallinna Ülikoolis põnev eriala – üldtehnilised distsipliinid ja käsitöö, mis matemaatikakallakuga klassi lõpetanud neiule sära silma tõi. Vastuvõtueksamitena tuli sooritada matemaatika- (suuline ja kirjalik), füüsikaeksam ja kirjand. “Ei mingit kunstikatset! Mõtlesin, et see on ju köki-möki ja nii ma sisse saingi. Elektrotehnikat õppisime, kuidas kodumasinaid remontida jne, selle kõrvalt siis õmblemist kah.” Kodumasinaid Anu hilisemas elus eriti remontima pole pidanud. “Õnneks on mul selline mees, kes need probleemid lahendab,” on ta rahul.
Varesetopis ja hulljulge kunstiõpetaja
Kõrgharidusega 22aastane Anu, kes selleks ajaks oli ka kahe lapse ema, suunati tööle Suure-Jaani Keskkooli. Kohalikud olevat küll silmi pööritanud, et mismoodi ikka üks pealt kahekümnnene on juba kahe lapse ema ja kõrgharidusega ka veel…
“Oi, alguses oli ikka kohutavalt raske. Mul polnud peaaegu mingit lastega töötamise kogemust. Praktika ajal olin küll kuskil pioneerilaagris laste järele valvanud, aga see kogemus oli väga pealiskaudne ja Suure-Jaanis pidin esimest korda n-ö elus pubekaid ohjama hakkama. Mis veel hullem – esialgu võeti mind tööle kunstiõpetajaks, kuna käsitööõpetaja oli 72aastane ja kooli juhtkond palkas mind selle mõttega, et kui too pensionile jääb, olen mina kohe varnast võtta. Seni aga pidin andma kunstitunde, ise sellest suurt midagi teadmata… Pidi mul ikka julgus olema,” imestab Anu nüüd. Noor pedagoog mõtles pidevalt hirmuga, mida teha juhul, kui õpilane pöördub tema poole mõne kunstialase küsimusega. “Esimeses tunnis otsisin kapist varesetopise ja panin lapsed seda joonistama. Läks õnneks – keegi ei küsinud, et õpetaja, kuidas teie seda tiiba või nokka kujutaksite.” Kuna mõne aja pärast jäigi eelmine käsitööõpetaja pensionile, sai Anu lisaks kunstitundidele endale ka käsitöötunnid. “See oli ikka meeletu koormus, aga ma sain hakkama.”
Kudumist võib õppida vanuigi
Anu ütleb, et ta pole range õpetaja, kellele kõik kuuletuvad. “Olen alati püüdnud leiutada mingeid väikeseid nippe, kuidas õpilasi köita ja seeläbi ärgitada nende huvi käsitöö vastu. Olgu selleks siis kaasa võetud Burda moeajakiri, mis omal ajal oli ju tõeline hitt, või põnevate faktidega vürtsitatud ülevaade moeajaloost. Ja mulle tundub, et õpilastele see meeldib,” arvab ta ise.
Aastatepikkuse kogemusega käsitööõpetaja oskav pea eksimatult vahet teha, kas algaja kuduja on sokikanna või kindapöidla teinud ise või saanud abi emalt-vanaemalt. “Ega ma kudumit üles harutada käsi, aga head hinnet selle eest panna ka ei saa. Pigem kipuvad ära petma need lapsed, kes muidu on head käsitöötegijad, aga ajapuudusel või laiskusest siiski kasutanud kõrvalist abi. Vaat siis on juba raskem aru saada.” Tema tähelepanekut mööda on inimesed erinevad – mõni on sündinud käsitöötegija, teine ei saa kunagi kudumise-tikkimise-õmblemisega sinasõbraks. “On ka neid, kes 4.–5. klassis on kohutavalt hädas, ent näiteks keskkooli jõudes läheb “käsi lahti” ja koovad nagu kulda.”
Oma koorijuhist emale õpetas Anu sokikudumise selgeks siis, kui too jäi pensionile. “Küll ta hädaladas alguses, et tema iialgi kuduma ei hakka. Nüüd naudib täiega,” naerab Anu.
Kole käsitööõpik ja premeeritud raamatud
Saara kirjastus, mille üks asutajaid Anu on, sündis lihtsal põhjusel – vaja oli käsitööõpikuid. “Vanad õpikud olid füüsiliselt koledad, polnud ühtegi fotot, mitte ühtegi värvilist joonist, midagi sellist, mis vähegi oleks köitnud. Sõna otseses mõttes ei osanud ma neid tunnis kasutada ja nii sündiski mõte koostada ise õpik. Algaja raamatukoostajana ei julgenud ma käsikirja kusagile kirjastusse pakkuda ja otsustasin seetõttu oma kirjastuse asutada,” räägib Anu.
Nüüdseks on väikelinnas asuv pisike kirjastus muutunud juba globaalseks – 2009. aastal välja antud imekaunis raamat “Haapsalu sall” on võitnud ka Jaapani ja Ameerika käsitööhuviliste südamed ning on sealsete müügiedetabelite üks bestsellereid.
Viimati ilmunud trükiste seas andis kirjastus välja uhke ja värvikireva Muhu rahvakunsti tutvustava raamatu “Meite Muhu mustrid”, kus on põnevat lugemist Muhu käsitöö kohta, palju fotosid vanadest esemetest, vanu pilte muhulastest, täpseid tööjuhiseid nii kudumiseks, heegeldamiseks kui ka tikkimiseks ning suur hulk erinevaid mustreid. Raamatul on kolm autorit, Anu üks neist.
Selle aasta alguses tunnustati raamat ka Kultuurkapitali aastapreemia vääriliseks. “See oli tõesti väga suur üllatus ja muidugi ilus üllatus. Kui Kultuurkapitalist helistati, oli mu esimene emotsioon, et appi – olen mingi aruande tegemata jätnud. Aga kutsuti hoopis aastapreemiate jagamisele…”
Anu ütleb, et preemiat saada on meelitav, ent siiski vääriksid tänumedalit kõik need kümned inimesed, kes koostamise juures kaastegevad olid. “Aga eks kipub nii olema, et aupaistet saavad tunda vaid need, kelle nimed kaanel ära trükitud.” Seoses “Meite Muhu mustrite” raamatu koostamisega süvenes Anus veelgi sügavam huvi eesti käsitöö ajaloo vastu. “Pole just väga palju kirjalikke andmeid selle kohta, kuidas mõnd mustrit tehniliselt tehti, milliseid võtteid kasutati. See hakkas mind väga huvitama. Ehk viib see huvi mind järgmise ametini, mine tea,” mõtiskleb Anu.
Alates 1990. aastast Türi Majandusgümnaasiumis käsitööõpetajana töötanud Anu pakib juunikuus viimased tööõpetuse klassis kapinurgas vedelevad lõngatokid ja niidirullid kasti ja jätab vähemalt esialgu õpetajaametiga hüvasti ning pühendab ennast muudele projektidele. “See otsus ei tulnud kergelt. Aga arvan, et poleks seda otsust teinud, kui kool ei oleks n-ö ära kadunud. Olgem ausad – ma olen seda tööd teinud juba 25 aastat ja nüüd tundus, et on õige aeg lõpetada.”
Aga, käed rüpes, Anu istuma ei jää – selleks keerleb tema peas liiga palju hullumeelseid ja vähem hullumeelseid ideid.
“Olen kohutav ideedegeneraator, suudan lühikese ajaga peas toota mitu-mitu ideed, mida kohe ka teostada tahan, aga enamasti siiki ei jõua. Püüan siis ennast suruda reaalsuse piiridesse ja valida kümnete mõtete seast välja ühe, mida sellele jäägitult pühendudes teostama asun. Olen ülimalt tänulik, et olen leidnud erinevate projektide käigus palju mõttekaaslasi, kes minu “hullustele” kaasa elavad ja igati abiks on. Ka kirjastuses on meil väga tore seltskond koos. Ja ega teisiti saakski – kui meeskond ühise eesmärgi nimel koostööd ei tee, ega siis sellest midagi välja tulegi.”
_____________________________
URMAS TARTES
loodusemees
Nõo Keskkooli matemaatika eriklassi õppima minnes sai Anu üheks uueks ja väga toredaks klassiõeks. Ka pärast kooliteede lõppemist oleme aeg-ajalt (lisaks klassi kokkutulekutele) kokku saanud. Kui Anu iseloomustama hakata, siis esimesena tulevad meelde sellised märksõnad: piiritu optimism ja rõõmsameelsus. Anuga ei hakka kunagi igav. Ta mõistab nalja teha ja naljast mõnu tunda. Sinna otsa tuleb lisada ettevõtlikkus ja mis ehk kõige põhilisem – ta on lõputute põnevate ideede generaator. Sealjuures on tal suurepärane oskus oma ideedest välja sõeluda kõige kandvamad ja need ka sihikindlalt, olude kiuste ellu viia.
ANNELI KENK
mõtte- ja töökaaslane
Anu on ideede-inimene. Sõna “keskmine” on Anu puhul välistatud. Ta ei tee kunagi tavalist kooki, ei kirjuta igavat raamatut, ei koo ühevärvilisest lõngast sokke. Anu on uskumatult töökas ja põhjalik. Tõeliselt hea tulemuse nimel tegutsedes ei loe minuteid ega tunde. Ärkab hommikul väga vara, tavaliselt istub ta kell kuus hommikul meie kontoris, joob ülisuurest kruusist rohelist teed ja töötab. Kes Anu lähemalt tunnevad, on nautinud tema huumorimeelt ja oskust lugusid jutustada. Me oleme koos naernud nii, et silmad märjad.
