Pilt on illustreeriv
FOTO: Foto: Andres Putting
Ilm hoidis ja ime sündis Kalevipoja Koja projektijuhi Tamor Eriksoniga asusime üritust ette valmistama juba lõuna paiku. Sel suvel peame Kalevipoja Kojas oleme tänulikud, ilmadega on tõesti vedanud: „ülevalt" hoiti meid nii Kalevipoja Kojas toimunud „Lambasööjate" suveteatris, Tõnis Mäe kontserdil ja viimaks ka Muinastulede Ööl.
Muinastulede Öö ajalugu lähemalt uurides selgus, et tulede süütamine augustikuu viimasel päeval sai lähiajaloos laiema hoo sisse 90-ndate alguses Soome rannikualadel. Mõeldes tagasi tollasele Eestile ja meie IMEle, ei ole ime, et traditsioon ka Eestis kanda kinnitas ja inimestele aastate jooksul oluliseks muutus. Ürituse üheks läbivaks mõtteks Kääpal sel aastal oli tulede süütamine kui austusavaldus meie eelnevatele põlvedele, samuti meenutati ürituse avakõnedes eestlaste minevikku kuni muinasajani välja.
Spontaanne ja mõjuv ansambel Sirelike
Esimesed uudistajad Kääpa puhkealal olid lapsed, kes olid kohal ja jooksid puhkealal ringi juba enne ürituse algust ning uurisid nii lõkke süütamise kui ka ürituse kohta. Õhtu saabudes hakkas rahvast vaikselt ka ümberkaudsetest majadest ja kaugemaltki juurde voolama. Saabusid õhtu peaesinejad: Nipernaadi-_ lmist „Rändaja õhtulauluga" inimeste südamesse jäänud Anne Maasik ja teda saatev muusik Heikki-Rein Veromann.
Suundusime nendega kõigepealt sillale, et uudistada Kalevipoja mõõka. Heikkile ja Annele avaldas koht mõju ja loodetavasti oli seda tunda hiljem ka kontserdil.
Avaesinejaks oli seekord meie lauluõpetaja Heveli Ivaski poolt juhendatav Saare valla vokaalansambel Sirelike. Näinud neid sel suvel esinemas mitmel korral, tuleb tunnistada, et tegu on tugeva ja elujõulise ansambliga, kes igat esinemist täie tõsidusega võtab, kuid kelle esitus ei kaota samas spontaansuses; meeleolu on ülev ja kindlasti on nad enese suhtes nõudlikud ka vokaalitehnika osas. Rõõmu tegi, et laulud sai heliproovis ilusti läbi proovida ning helirežii osas võib seega lõpptulemusega rahule jääda.
Enda sisse vaatamise laulud
Kui lavale astusid Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann, oli ilm juba pisut jahenenud, kuid väljas veel üsnagi valge. „Tänane õhtu on ehk sobilik selleks, et enese sisse vaadata," ütles Anne Maasik oma avasõnades. Ja tõepoolest, koos Heikki Rein Veromanniga, kes mängis vaheldumisi nii flööti kui ka kitarri, esitatud laulud, mille sõnade autorid on tuntud Eesti luuletajad, mõjusid arhailistena, sügavate ja hinge puudutavatena.
Loomulikult kõlas kõigi ootuste ja lootuste kohaselt ka „Rändaja õhtulaul". Kuulda seda hämaruses Kääpa selges ja siiski veel sumedas hilissuve õhtus oli võimas ja meeltesse sööbiv kogemus. Alati on rõõm vaadata inimesi, kes on läbi aastakümnete jäänud truuks iseenda olemusele ja loomingule, vältides odavat tähelepanu ja lamedat reklaami, mis teinekord muusikute isikupära lörtsima kipub.
Pärast kontserti süttiski muinaslõke, mille süütas Saare vallavanem Jüri Morozov. Lisaks eelnevate põlvkondade meenutamisele läkitasime elava tulega taevalaternate õhku laskmisega häid soove ka meie tulevastele põlvedele.
Laternate lendu saatmine tekitas elevust nii seeniorites kui päris pisikestes puhkealal rõõmsalt ringi siblivates kodanikes. Jääb üle ainult soovida, et Muinastulede Öö traditsioon jääb Kääpal püsima ja kõik ilus kordub ka järgmisel aastal!