Kui aastatuhandeid on inimkond elanud, maad harinud ja ennast majandanud ning oma toitmisega ise hakkama saanud, siis tänaseks on elukeskkond viimase saja aastaga drastiliselt muutunud. Pered on kolinud linnadesse, jätnud tegemata lapsed, ostavad juurikaid ja toitu - ei tooda ise... ja tahavad pensioni ning selle eest jõukalt elada! Selline elu ei saa kaua kesta, sest kõik ressursid ammenduvad.

Rääkides elukvaliteedist ja taastootmisest, siis Nigeri naine sünnitab praegustel andmetel 7,68 last, elukvaliteedilt on aga riik majandustabelites tagantpoolt teine - seal ei ole heaoluühiskonda. Eesti on (antud tabelis, mis meil ekraanil) tagantpoolt kolmas ja sünnitab 1,43 last naise kohta. Väljasuremine on ju silmnähtav.

Arenenud maailm on lapsed tarbimise vastu vahetanud, valdav enamus arenenud ja kõrge elustandardiga rahvaid sünnitab vähe. Peremudel, kus neli põlvkonda koos elasid ja majandasid, on asendunud üheliikmelise tüüpmudeliga.

Enamik lapsi ei sünni ega kasva täisväärtuslikus perekonnas, kus on ema-isa, õed-vennad ja vanaisa- vanaema. Tänane perekond ei ole enam ka majandamisüksus ega sotsiaalse turvalisuse tagaja. Põlvkondade side on katkenud.

Väga emotsionaalne ja tempokas teemaarendus haaras kaasa saalis osalejad ja suure aplausi teenis A. Arrak saalist oma avaldusele: „Kõik kaubad peaksid suurperedele olema käibemaksuvabad!"

ALEKSEI TUROVSKI sai sõna loomade vaatevinklist rääkides, mida tähendab paljusus ja järglastesse investeerimine. Tema üks huvitavamaid seletusi oli, et zooloogias määratakse bioloogiline edukus lastelaste generatsiooni võimsuse järgi.

See tähendab, et laps võib olla, aga kas sellest lapsest ka omakorda vanem saab? Mida rohkem lapselapsi, seda edukam esivanem.

Loomariigis on aus ja julm elukorraldus, eksimine saab tihti tasutud surmaga. Loomad peavad selleks, et edasi anda oma geene, ka oma järglasi aktiivselt toitma ja õpetama.

Olla inimene peaks olema uhke ja hea...

Tiheda päeva lõpetasid diskussioonid, kus osalesid mitmed poliitikud ja saalisviibijad.

TEINE PÄEV, 21. juuli

Virgutav hommikukohv, taaskohtumisrõõm ja osalejate säravad silmad andsid sissejuhatuse teisele päevale.

Sõnavõtuks sai mikrofoni ette astuda Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent DAGMAR KUTSAR.

Tema loengust kumas läbi äratundmist peredes toimuvast ja arusaamadest nii heas kui halvas. Numbrilistest näitajatest rääkides tõdesime fakti, et 3- ja enamalapselisi peresid on üldrahvastiku arvust umbes 3% (260 570 last) ja nendest elab 21% (55 000 last) suurperedes. Veerandik meie Eestimaa lastest on pärit suurperedest!

Suurperede puhul ilmnes liigagi sageli teadmist, et peres õpitakse ütlema ei oma soovidele ja tahtmistele, kuid samas jagatakse asju, ruumi ja aega õdede-vendadega.

Paraku võib kaasneda sellega madal enesetunnetus või siis hoopis konkurentsi ja võitluse tõttu areneb suurem enesekesksus. Kõigel siin elus on kaks poolt.

Lapsed väärivad ühiskonnapoolset tähelepanu ja hoolt, võrdne peaks olema suhtumine kõigisse lastesse, mis omakorda tagaks avaliku, era- ja vabasektorite vahelise koostöö. Vajadus on olemas ja otsesuunatus annaks võimaluse lapsekeskselt igale lapsele anda kätte lähtesuuna ja lapse jõustamise, hea oleks omada selleks kultuurikaarti.

Suurpere suureks ja vägagi drastiliseks erinevuseks on väljund, et lapsed ise paljundavad nii rikkust kui ka vaesust, võttes lapsepõlvekodu mustreid kaasa oma iseseisvasse ellu. Ühiskonna huvi on, et see väljund oleks võimalikult hea. Kuidas saaks ühiskond selles kaasa aidata?

Elust Eesti suurperedes kõneles juba edasi MARJU LAURISTIN, kes on õppejõud ja poliitik, kahe tütre ema ja 6 lapselapse vanaema.

Oma sõnavõtus tugines ta paljuski isiklikele kogemustele tütre 4-lapselises peres ning ilmestas juttu vägagi tundeküllaste tabelitega, millelt kumas vastu suurperede vanemate ennastsalgav pühendumus hakkamasaamisel ja hoolimine oma lastest.

Professor tõdes, et väärtushinnangud on pahatihti lasterikastele peredele peale pressitud. Oluline oli tõdeda sotsialiseerimiskeskkonna vajalikkust:
eneseväärikus versus avalik kuvand,
sõltuvus riigist vs sotsiaalne kapital,
materiaalne kapital vs sotsiaalne kapital,
hedonism ja konsumerism vs eluvõitlus,
individualism vs hoolivus ja vastastikune abi,
üksindus vs kuuluvus peresidemete võrgustikku.

Suurperedelt saaks kõik õppida säästmist, keskkonnasõbralikku eluviisi ja otstarbekuse mõtestamist. Lasterikkad pered unistavad kõige vähem kergest elust ja kannavad endas väga suurt kultuurilist potentsiaali.

Sellised olid lühidalt märksõnad ja jutud, millest räägiti kahel kaunil suvepäeval Tartus Dorpati keskuses. Lähemalt saab vaadata ja uurida Eesti Lasterikaste Perede Liidu kodulehelt, sisestades internetiaadressi www.lasterikkad.ee

Minu heietuste kolmas osa räägib aga sellest, mida tegid teised pereliikmed sel ajal Tartus ja Tartumaal.

Jätkub...