Muljeid Keeniast: Milline on aafriklaste argipäev, olmeprobleemid ja ellusuhtumine

Iten on maailma jooksupealinn. Kõrgmäestikus asuvas linnakeses treenivad maailma parimad jooksjad, teiste hulgas Rudisha, Kipsang, Farah, Kiplagat, Kimutai, Kiprop, Makau. Läksin Eesti jooksjatega treeninglaagrisse, aga tahtsin ka kogeda, milline on aafriklaste argipäev, olmeprobleemid ja ellusuhtumine. Loo esimese osa leiad SIIT.

Ma pole tegelikult kuulus, rikas ega tähtis. Olen tavaline inimene. Tundsin, et ei vääri sellist tähelepanu ja kohalikud vaimustuvad minust asjata. Algul tekitas see siiski eufooriat: äkki tõesti olen nii eriline!? Ajapikku asendus rõõm tüdimusega.

Tegelikult pole hea tunne, kui sulle järele vaadatakse või kui kogu aeg tahetakse sind abistada.

„Miks mzungud nii populaarsed on, Reuben?" Minu sõbra vastus: „Inimesed arvavad, et mzungud teavad kõike. Nendega pole kunagi probleeme. Mzungud tulevad sealt, kuhu Keenia alles teel on. Mzungud toovad Keeniasse palju raha. Valge nahk ja see, et teil kasvavad karvad kätel-jalgadel, tundub vahva."

Ühel õhtul läksime eestlastega Iteni parimasse restorani. Palusime, et Reuben kutsuks seltsi ka mõne neiu. Mängisime kaarte ja vestlesime niisama. Kui tahtsime hüvasti jätta, küsis Reuben ootamatult: „Well, Monica, who do you choose?" Monica krahmas mu käest ja ütles: „I choose Eric!" Järgnesid ovatsioonid, vile ja meie mustanahaliste sõprade korduvad küsimused: „Do you have a condom?" Tahtsin selgitada, et olen väga meelitatud, aga lähen tagasi külalistemajja üksi. Kedagi ei huvitanud, mulle libistati pakk kondoome taskusse ja lükati neiuga põõsaste poole. Olin üllatunud asjade sellise kulgemise üle. Ja häiritud, et suure rahvahulga ees niisugune stseen korraldati. Käitusin tol korral härrasmehena ja saatsin Monica lihtsalt koju. Ehkki see oli problemaatiline, sest poolel teel selgus, et tal polegi kodu (vähemalt mitte Itenis).

Ühel basseinipeol sain poole tunni jooksul 5 neiu numbri, kuigi olin küsinud ainult üht.

Kõige kurioossem vihje tehti mulle kohtusekretäri poolt. Ta näitas mulle kohtumaja, rääkis Keenia õigussüsteemist ja kui hakkasin ära minema, ütles nagu muuseas: „Muide, ma võin sulle pakkuda kõiki teenuseid." Ja täpsustas siis: „Aga ainult häid teenuseid." See toimis ka vastupidi. Üks matatu juht rääkis, kuidas tema unistuseks on abielluda valge naisega. „Mzungu naised on ühekorraga ilusad, truud, töökad ja helded." See oli tema täpne tsitaat.

Aafrikas on kerge olla helde

Üks põhjus, miks mzungud on populaarsed, peitub selles, et valge saab Aafrikas teha palju head odava hinnaga. Rodios, 13-aastane poiss, sörkis minuga kaasa 14-kilomeetrise distantsi. Sisuliselt rääkisime kogu selle aja ühel teemal: ta tahab saada jooksjaks, kuid tal pole kella. Tundsin end Timex pulsikella pärast veidi kohmetult ja peitsin selle varrukasse. Meie treeningu lõpus võttis ta südame rindu ja küsis vaikselt, kas ehk teda kella asjus aidata saan. Selgus, et kell maksab 1 euro ja 20 senti. Aitasin rõõmuga.

Järgmisel päeval tuli ta külalistemajja ja näitas, et oli ostnud... uued botased. „Aga kella mul ikka ei ole," ohkas ta mõtlikult. Kuna jõulud olid tulemas, otsustasin tema küllakutsele vastata ja viia talle igatsetud kella. See pidavat olema parim jõulukink. Rodiose isa oli puussepp ja ema müüs juurvilju, nemad kinkisid talle särgi. Minu tegelikult parim kink oli tema kodu külastamine.

Mzunguga koos ringi liikuda oli suur asi, võõrustamine tähendas aga, et Rodios on „tehtud mees". Kogu ta sõpruskond oli mind uudistamas (mõned küll pelgasid veidi ja hoidsid kaugusesse). Uksest sisse astudes olin kohe kitsas elutoas. Seal oli riidekapp, lauakene ja pink. Köök asetses eraldi eeshoovis ja seda kasutas kogu naabruskond. Istusime laua äärde ja sõime küpsiseid.

„Mis te vabal ajal teete?" uurisin. „Loeme raamatuid või jutustame lugusid," vastati. Pärast seitset hakkab Keenias kiiresti hämarduma ja pimedas pakub elektrita savionn vähe võimalusi. Rodiose kodus oli elekter, aga see tähendas telefoni laadimise võimalust ja laevalgustit, ei muud. Jõulude ajal savionnis ööbides tabas mind see tühjusetunne taas: pimedas muutub Aafrika kuidagi väiksemaks ja üksikumaks.

Meie saame õhtuti koju tulles tegeleda saja toimetusega, nende võimalused kuivavad pimeda saabudes väga ahtaks.

Lastele meeldib käia koolis

Haridust väärtustatakse. 14-aastased sooritavad põhikooli lõpueksami, mis otsustab nende edasipääsemise keskkooli. Eksam koosneb 5 ainevaldkonnast: matemaatika, inglise ja suahiili keel, loodusteadused, ühiskonnaõpetus. Eksam on võistlus, kogu ühiskond elab sellele kaasa.

Tulemused avalikustati televisoonis ja see oli ajalehtede esikaane teema. Edukad eksaminandid olid tšempionid.

Neile pandi pähe loorberipärjad ja tõsteti pildistamiseks õlgadele. 2013. a parim skoor oli 444 punkti 500-st. Domineerisid poisid erakoolidest.

Vestlustel huvitas enamasti see, et õpin õigusteadust ja kirjutan magistritööd, mitte et olen jooksulaagris ja tulin koos Eesti parimate jooksjatega. Jooksmine oli tavaline, ülikooliharidus mitte.

Vanemad peavad laste hariduse eest maksma juba algkoolis. Küsin kellelt tahes, alati vastati: „Jah, mulle meeldib koolis käia. Koolis lauldakse, tantsitakse, mängitakse, koolis on sõbrad, seal on huvitav."

Külastasin Saint Patricku katoliku eliitkooli, kus õppisid 14- kuni 18-aastased poisid. Kooli direktor küsis minult esimese asjana: „Mr Eric, kas soovite ametlikku või mitteametlikku ringkäiku." Ametlik ringkäik tähendanuks, et 800 õpilast rivistatakse väljakule seisma ja mina pean kõnet. Kõne oli mul valmis kirjutatud, kuid soovisin mitteametlikku ringkäiku, sest nii sain kaasa teha koolitundides. Tunnid toimuvad inglise keeles, need on sisukad, aga faktipõhised ja tuupimisele orienteeritud. Murdeealised poisid olid hiirvaiksed ja väga konstruktiivsed. „Kas nad teesklesid, et head muljet jätta?" küsisin õpetajalt tunni lõpus. Ta vaatas mind imestunult: „Nad on kogu aeg sellised."

Tunni lõpus andis õpetaja mulle sõna tutvustuseks. Rääkisin, et õpin magistrantuuris, olen 24-aastane ja Keila Linnavolikogu liige. Järgnes siiras aplaus. Külastasin kõike, mis kooliga seotud, aga enim jäid meelde internaadi magamisruumid.

Pikk koridor, mõlemal pool voodid, ühes hoones kokku ligi 70 magamiskohta. Nad ei tohtinud terve veerandi käigus kooli territooriumilt lahkuda. Söögilauas võeti mind vastu suurima rõõmuga. Millest poisid minuga rääkisid? Peamiselt ikka naistest (mõnigi minust noorem oli juba abielus või plaanis abielluda). Ei mingit ülbust või uhkust - mind pommitati üle ka küsimustega Euroopast ja Eestimaast.

Inimeste elulood rullusid mu ees lahti

Jäi mulle keegi silma ja tundus mingil põhjusel huvitav, läksin ta juurde ja alustasin vestlust. Ning nende inimeste elulood rullusid mu ees lahti. Eestis oleks ma tüütu ja kahtlane, neile tegin aga heameelt. Minult sooviti teada, kas Eestis on kõrged hinnad, kui suur on mu igakuine töötasu, kuidas saaks Eestisse õppima tulla, kuidas näeb välja 4 aastaaega, kas Eesti enamik on kristlased või moslemid, millal abiellun. Keenia noored igatsevad pääseda õppima-töötama välismaale.

Enamik neist oleks minuga kohad ära vahetanud ja elanud eurooplasena. Paradoksaalselt, Euroopas elades muutuksid nad õnnetumaks. Keenialased, olgu neil kuitahes raske, oskavad elu nautida ja rõõmsad olla. Eurooplaste kohta, kuitahes heades tingimustes me ka ei elaks, ei saa ma sama väita.

Kas Keenia on Eestist väga erinev? Erineme pisiasjades: kliima, kombed, elatustase, nahavärv. Aga inimesed jäävad inimesteks. Igal pool tahetakse rohkem palka ja turvalisemat elukeskkonda. Vahetult enne meie saabumist lõppes õpetajate streik, sealoleku ajal toimus arstide streik. Kõlab tuttavalt? Ajalehes avaldati küsitlus, mille kohaselt 2013. a suurimateks probleemideks peeti hinnatõusu, tööpuudust ja korruptsiooni. Keenia läheb üle digitelevisioonile ning enamik inimesi on sellest väga häiritud. Kas on tuttav? Keenia kaootiline liiklus oli ajalehtede meelisteema - ikkagi 3000 surma aastas. Nende kinokavad ühtisid meie omadega. Pidevalt toimusid leheveergudel poliitikute sõnasõjad ja süüdistamised. Ei midagi uut siin päikese all!

On siiski üks suur erinevus, ilmselt kogu reisi kõige kasulikum õppetund. Suhtlesin sadade inimestega, aga kogu selle aja jooksul, pinnisin neid palju tahes, ei kuulnud ma kordagi kurtmist, vingumist ega virisemist. Mitte et kõik oleks hästi. Vastupidi, riigis, kus möllab malaaria ja HIV, kus 80% elab elektrita, kus SKP on 1800 $, kus bensiin on kõigest pisut odavam kui meil - sellises riigis on kurtmiseks põhjust kuhjaga. Aga ebaõnnestumisi ja traagikat üksnes nenditi kui fakti. „Vaata enda ümber, Eric," kõnetas mind matatus üks naisterahvas, kui avaldasin nördimust ruumipuuduse üle. „Inimesed ei kurda." Vaatasin ja nägin inimesi, kes koos minuga sõitsid selles täistuubitud matatus. Kitsas polnud mitte ainult minul, vaid meil ühiselt. Pileteid müüv reisisaatja küünitas ülakeha lausa aknast välja, et ruumi teha. Ema süles istus laps, lapse süles beebi, beebi süles kott... Ja keegi ei kurtnud.

Mis siis mulgi viga, ma ei tahaks olla kehvem. Jäi mulje, et nad ei lasknud oma muredest ja eluraskustest end häirida. Elati päev korraga ja mitte liigselt kiirustades. Küll laabub, küll asjad saavad aetud... Kui ilus oli aafriklaste naer ja kui kenasti nad tantsivad!
„Me usume, et Jumalal on meile varuks suurepärane tulevik," teatasid Saint Patricku kooli õpilased. Saagu nii, ma usun seda nendega koos.

Põhjalikum ülevaade koos pildigaleriiga on leitav Erki Felsi blogist aadressil www.fels.ee