Muljeterohke kohtumine
Juba sõit sinna oli elamus: kruusatee lookles sügiskullas metsade vahel, iga vaade nagu postkaart. Kahest järvesilmast mööda tõusis tee mäkke ja sealt põlispuude tagant paistiski pikk hoone – endine koolimaja. Hooldatud teerajad ja lilled peenral ning pottides andsid tunnistust, et see koht on kellegi armas kodu.
Saalist kostsid pillihelid. Šotiruudulistes seelikutes memmed seadsid peegli ees tuttmütse pähe ja juba istusidki lauljad poolkaares pillimeeste ees. Ermas Hein akordionil ja Ants Tomp viiulil saatsid laule ning laulsid ka ise kaasa. Ei mäletagi, millal viimati kuulsin nii rõõmsat ja head mitmehäälset laulu eakate esituses. Siis tõsteti toolid kõrvale ja ruumi keskele jäi ainult sünnipäevalaps Maimu Järv. Õnnitlejad tulid lilledega, kõige ees peojuht ning ühtlasi ka seltsi juht ja hing Helvi Visnap kaardi ja heade soovidega. Jälle kõlasid laulud – sünnipäevalaulud, järgnes külalise esinemine.
Tutvustasin oma loomingut sõnas ja pildis. Ühte ruumi olin jõudnud üles panna selle suve akvarellid. Enne lauda istumist pakuti „õunapomme“: hõbepaberis ahjuõunad suurel kandikul, keskel küünal – nii kaunis! Kõikide suupistete ja salatite maitsmiseks jäi kahjuks ühest kõhust väheks. Pärast sõprusringi ja ühise pildi tegemist tuli veel üks üllatus: väikesele lauale oli tekkinud seade aedviljadest, mis pidi olema mulle natüürmordi maalimise materjal.
Tänan Tuhalaane Külaperede Seltsi juhi proua Helvi Visnapit ja seltsi liikmeid hingekosutava kohtumise eest!
