Mulle meenub…

Siin sellel kohal on peaks olema vana pilt. Kuna aga ajakohast pilti ei õnnestunud leida, siis meenus mulle mu oma kooliaeg ja need nääripeod, mis lastele oli suur rõõmuaeg ja mulle eredasti meelde jäänud.

Muid pidusid algkoolipäevilt ei meenugi.

Juba kuu, võib olla isegi varem, algasid suured ettevalmistused. Õpetaja (Salme Kasemetsa), kes juhendas üksi nelja klassi, oli ühtlasi ka meie ainuke õpetaja ja klassijuhataja, pani paika kõik meie laulud, püramiidid, näidendid, tagus pähe meile luuletused. Sel ajal jäi õppetöö unarusse ja jätkus täie hooga alles uuel aastal. Kuidas ta üksi seda kõike jõudis, on mulle siiani veidi arusaamatu. Aga elevil oli terve koolipere – kõik pidi saama filigranne. Selleks tuli kõik hoolega selgeks õppida ja meelde jätta.

Mis meil peoõhtul seljas oli, seda ma ei mäleta, aga kindel oli see, et püramiide esitasime sinistes maikades ja mustades lükikestes pükstes. Ei teagi, kuidas säherdusi tegelikult nimetati. Riideid aga vahetasime õpetaja köögis (mis oli kuidagi eriliselt soe), kuhu pidime minema läbi pimeda ja külma esiku.

Need peoõhtud olid rahvarohked – Väike –Kareda mõisa saal oli punnis rahvast täis ja õhkkond oli kuidagi salapärane. Kindlasti olid kohal kõikide laste vanemad, osa vanavanemaidki, peaaegu terve küla, sest kellel siis lapsi polnud. Ja kingitusi oli palju, pakitud enmajagu valgesse paberisse, sest muud ju polnud! Käis koduski see hale pakkimine, sest vist tuli minulgi kellelegi loosipakk läbi näärivana lunastada. Algul pakiti neid kodus salaja, hiljem avalikult, aga seda tehti väga korralikult – kuhugi ei tohtinud ühtegi kortsu sisse jääda.

Aga kingitusi tõi näärivana tõesti palju, lausa mitme kotiga, koguni tõukekelk venitati kohale.

Kõige igavam osa oligi see pakikeste jagamine, see venis ja venis. Ärevus oli nii suur, et palged õhetasid ja luuletus võis selle ajaga meelest ära minna. Tegelikult pole küll meeles ühegi kingituse sisu. Ühest kotist aga jagati kõigile identseid pakikesi – nelinurkne tükike tsellofaani, sinna pandud veidike kompvekke, mõned piparkoogid, võib olla pisike šokolaad ja kindlasti õun, mis oli juba oma kuju tugevalt muutnud ja siis kõik kokkukeeratult ja paelaga seotult moodustas kena krõbiseva nutsaka. Selle tegi kolhoos lastele, kelle vanemad seal töötasid. Mis peale näärivana lahkumist toimus, ei mäleta, aga koolivaheaeg oli välja teenitud ja lumehanged ootasid kelgutajaid.