algul Saaremaale protestantismiga võitlema saadetud
mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinni müüritud. Ruumi nimetatakse veel praegugi „sissemüüritud rüütli keldriks".

Koostöö Saaremaa Muuseumiga

„Mündi lõhn" tuuakse lavale koostöös Saaremaa Muuseumiga. „Linnavalitsuse initsiatiivil toimus mõne aasta eest ka näidendivõistlus," viitab linnateatri loomedirektor ja „Mündi lõhna" lavastaja Aarne Mägi 2007. aasta konkursile, kuhu oodati lugusid, mille sisu haakub linnuse ajaloo ja olustikuga või kajastab Saaremaa ajalugu laiemas mõistes. „Nii teatril kui lossil on huvi koostööks kogu aeg olemas olnud. See on kogu aeg olnud õhus. Ju siis oli aeg sobiv, et Piret Rauk selle loo kirja pani," räägib Aarne Mägi. „Saaremaa Muuseumi jaoks oli see lugu vastuvõetav ning Olavi Pesti ja Endel Püüa kohendasid seda õige pisut. Selles loos on päris palju ajaloolisi fakte. See pole dokumentaalnäidend, aga tõepõhi on all päris tugev."

Rüütli armastuslugu

Aarne Mägi sõnul on tegemist väga lihtsa looga. „Kui lugesin selle läbi, oli pilt kohe selge. Lavastajana tahan öelda, et see on vabaks saamise lugu ja selles kontekstis on see hinge vabaks saamise lugu. Mingil hetkel peab iga rännak jõudma lõpule, ükskõik kui keeruline või raske see ka on," toonitab ta, et lahenduse peab iga lugu leidma. „See on armastuslugu. Ükskõik, milliseid nüansse seal keegi välja loeb, selle loo telg on armastuse telg," võtab lavastaja loo ühte lausesse kokku. Vaatajad saavad ka fantaasia lendu lasta. „Inimeste võimed on piiratud, oleme maised olevused ja igapäevaelus ei suuda me läbi seinte minna ja nähtamatuks muutuda, meie tegevustel on teatud piirid. Aga fantaasial ei ole piire. See on iga inimese enda mõelda nüüd, kui tõsiselt ta sellesse loosse ja lossi vaimusse suhtub".

Lossivaim(ud) on olemas

„Ma loodan, et meie seal oma looga ei sekku lossi vaimude tegemistesse ja et nad andestavad meile need õhtusse kippuvad proovid," teeb Aarne Mägi juttu lossi vaimsest aurast. Küsimusele, kas lossi tõelised vaimud on endast ka kuidagi märku andnud, vastab ta, et nad teevad seda kogu aeg. „Oleneb, kuidas ja mida keegi usub. Olen olnud lossis täiesti ihuüksinda, kui kõik teised on juba ära läinud. Minu kohuseks on pärast ka kõik tuled ära kustutada, nii et ainsaks valguseks jääb avariivalgustus. Siis on küll olnud natuke teine tunne. Pimedas lossis kõndida ei ole kodune ja kindel ning koheselt tekib aimdus, et kusagil seal ikka kedagi on," kirjeldab ta, lisades, et loss on ju nii vana hoone ja on täiesti loomulik, et seal on palju enamat, kui me igapäevaselt näeme. „Reaalselt pole ma seal midagi ega kedagi märganud, aga näiteks üks kunagine lossi töötaja olevat näinud valgeid naisi läbi seina hõljumas. See on ka meie näidendisse sisse kirjutatud."

Valmis interjöör

Etendusepaigana annab väärikas loss sellele loole usutavust ja tõepära juurde. „Lossi interjöör on selline, et sellega ei peagi eriti midagi tegema. Peab hoopis olema väga ettevaatlik, et olemasolev maitsetult rikutud ei saaks," räägib lavastaja, et tema ja kunstniku eesmärk oli pigem säilitada olemasolevat, mitte kaunistada seda esmase kättejuhtuvaga. Olgugi, et kapiitlisaal annab lavaloole just õiged mõõtmed, seda nii ajaloolisuse kui ka ruumilahenduse mõttes, nõuab see näitlejatelt võrreldes teatrimajas esinemisega teistsugust lähenemist: „Kapiitlisaal on hea paik kontsertide andmiseks, kuid näitlejatelt nõuab teksti edasiandmine kaja ja kõla tõttu topeltpingutust." Lavastus on väga dünaamiline ja näitlejad pidevas liikumises, seetõttu pole ohtu, et kapiitlisaali uhked kivisambad publiku vaadet segama hakkaksid.

Kuressaare 450

Järgmisel aastal saab 450 aastat päevast, mil Kuressaarele linnaõigused anti. „Mündi lõhna" tegevus toimub enam-vähem samal ajal. „Ka tekstis mainitakse ühes kohas: väidetavalt saab see porine alev varsti linnaõigused, aga ega see siis sadamat uhkemaks ega inimesi rikkamaks tee. Seda etendust mängitakse kindlasti ka järgmisel aastal," kinnitab Aarne Mägi. Juubeliaasta tähistamisele annab ajaloost kantud etendus kindlasti  kaalu juurde. Osalevad Merilin Kirbits, Hannes Prikk, Piret Rauk, Aime Käen, Mati Talvistu, Priit Lõhmus, Urmas Lehtsalu, Olavi Pesti või Raul Salumäe, vanamuusikaansambel Rondo ja tublid Kuressaare gümnaasiumiõpilased. Tegevus toimub kahes ajastus ja enamikul näitlejatel on täita kaks rolli. Sel aastal mängitakse „Mündi lõhna" kaheksal korral, oktoobris ja novembris kolmel ja detsembris kahel korral.

Kohe, kui lossis on „Mündi lõhn" välja tulnud, algavad uue lastelavastuse „Lumekuninganna ehk purunenud peeglite kuningriik" proovid. Lasteaialastele ja nooremale koolieale suunatud lugu on kirjutatud Hans Christian Andreseni muinasjutu „Lumekuninganna" ainetel.