Keelt on kuulamata väga raske seletada, kuid välja võiks tuua veel mõned siinse keele eripärad: Kirderanniku murdes ei ole peenendamist ning "kass" ja "pott" kõlavad siin hoopis teistmoodi kui mujal Eestis. Soomepärasemalt. Kui lindilt kõlas ammu lindistatud Juhannes Remmeli (1860. aastal sündinud) jutt, siis tabas kõrv väga palju soomepäraseid sõnu ja väljendeid. Ka üks lugudest oli sisult väga kelmikas ja rääkis sellest, kuidas kokk paruni vanad nahkpüksid suupäraseks roaks keetis. Utria küla  mees Anton Raudsoo (1891. aastal sündinud) rääkis äpardustest jääl. Need lindistused on kättesaadavad ka internetis, üks otsisõnu võiks olla „kirderanniku murre".

Selle päeva tänuväärne keeletutvustaja oli Kaja Toikka, kes elab Lüganusel ja on teinud suure töö kirderanniku murde tutvustamiseks. Kaja isa on Vaivarast pärit ja kui me Kaja külastasime, küsis ta isa Vaivara uudiseid tugevas kolmandas vältes rääkides. Murre, mis muud.

Vaatamata soojadele suveilmadele lisan ma ühe näite kirjandusmuuseumi kogudest ehk vastlalaulu, mis on Vaivarast üles kirjutatud 19.sajandi lõpul. Ja mis on tutrad, mis mulle osaks saavad, kui toas istujale?

Linad pikkad liugujalle,
tutrad tuas istujalle,
takkud tagatõukajalle!
Kes ei tule liugumaie -
kaski kasvab kaela peale,
niinepuu nisade peale,
õunapuu õlade peale,
vahter käevarre peale,
kürnap kasvab kül'le peale,
pihlakas pealaele!


Ja veel. Mäletan, kuidas 1979. aastal käidi lindistamas minu vanaisa, Jõhvi kihelkonna mehe Elmar Lauri juttu. Ta oli tollal 84. aastat vana. Ja nüüd, materjali otsides leidsin, et tema pajatused on talletatud keeleinstituudi fonoteegis. Küll oleks põnev seda nüüd 32 aastat hiljem kuulata!