Muutuda Ida-Virumaa Tiskreks või jääda Ida-Virumaa Kadrioruks?

Eelmises artiklis peatusime pikemalt meie kultuuripärandi sellel osal, mis on riikliku kaitse all ja millega ümber käimist kureerib Muinsuskaitseamet. See aga ei tähenda, et objektid või hoonekooslused, mis riikliku kaitse all ei ole, ei võiks olla väärtuslikud ja säilitamist vajavad.

Paraku ei jõua riik kogu meie keskkonda kaitsta ja seda pole ka tarvis, seda enam, kui tegu on lokaalse või kogukondliku tähtsusega pärandiga, mis üleriigiliselt nii väga ainulaadne ei ole, kuid mis samas on mingi kohaliku piirkonna identiteedi osa ning kujundab selle esteetilist palet. Teisalt olgu öeldud, et kogu inimkätega loodud keskkonda polegi vaja tingimata kaitsta, kuna ühiskonna eesmärgiks ei ole luua endast muuseumieksponaati vaid olla pidevas arengus, mis tähendab pidevalt uute kihistuste ja kvaliteetide tekkimist ja segunemist. Oluline on siin nende samade kihistuste omavaheline kooskõla ja kokkusobivus ehk otsesemalt väljendudes - et stiilne ja väärikas tsaariaegne puitsuvila ja maskuliinsusest pakatav tänapäeva luksusvilla ei mõjuks kõrvuti nagu siga ja kägu. Selliseid vastuolusid on paraku just Toilas aina rohkem märgata.

Selleks, et mõni piirkond, linn või küla oma ajalooliselt välja kujunenud nägu ja iseloomu (mõnikord võiks öelda ka visiitkaarti) ei kaotaks, on olemas mitmeid mooduseid. Ja nagu mainitud, ei pea sugugi alati riik tulema ütlema, mis ühes või teises paigas kohalikus mõttes kaitsmist väärib ja kas seda või teist hoonet või kiigeplatsi kohalik kogukond väärtustama peaks. Üsna suur roll oma elukeskkonna kaitsmisel ja hoidmisel - ja seda ka muinsuskaitselisest aspektist - lasub mõistagi kohalikul omavalitsusel, kel valla- või linnaelu kureeriva üksusena on selleks ka halduslikud ja juriidilised instrumendid. Kõike seda muidugi juhul, kui kohalik kogukond, kelle võimuses on omale juhtkond valida ja seeläbi oma kavatsusi ja soove kodukoha arendamisel ellu rakendada, seda kõike soovib ja demokratlikus ühiskonnas talle omistatud võimalusi kohaliku elu suunamisel kasutab.

Aga mida siis kohalik omavalitsus ehitatud keskkonna kaitsel ära saab teha? Kokkuvõtvalt öeldes, reglementeerida oma haldusala ehitustegevust selliselt, et see rakenduks kohaliku keskkonna säilimise ning uue ja vana harmoonilise kooskõla tekkimise hüvanguks. Kõige levinumaks mooduseks on antud juhul miljööalade moodustamine. Seda võib defineerida järgmiselt: miljööväärtuslik eluasemepiirkond (nn. miljööala) on seadusandlikus mõistes planeeringuga määratletud ala, kus on kehtestatud piirkonna ajalooliskultuurilisest eripärast ja selle säilitamise vajadustest tulenevad spetsiifilised planeeringulised ja ehituslikud regulatsioonid.

Kõige eesrindlikumad Eesti miljöökaitsjad on suured omavalitsused nagu Tallinn ja Tartu, kes näiteks oma Kalamaja ja Supilinna seeläbi järeltulevatele põlvedele säilitada püüavad. Samas on arvukalt miljööalasid moodustanud ka Toila mõõtu omavalitsused, kusjuures kehtestatud mängureeglid võivad omavalitsuseti paljuski erineda. Kokku on Eestis käesolevaks hetkeks omavalitsuste poolt moodustatud ligi 70 miljööala. Loomulikult kaasnevad igasuguse kaitsega ka piirangud, kuid siin ongi see koht, kus omavalitsus ja kohalik kogukond saaksid vastavad mängureeglid omavahel paika panna, alustuseks on vaja vähemalt ühe osapoole tahet.

Kui nüüd rääkida Toila asulast, siis mis võiks olla siin see ajalooliselt välja kujunenud väärtuslik keskkond, mille säilitamisele tähelepanu võiks pöörata? Toila väärtuseks lisaks maalilisele pargile ja mererannale on kindlasti ka selle ehituslik kihistus, kusjuures väärtuslik ei ole siin mitte ainult tsaariaegne pärand vaid ka seda sujuvalt toetavad mõõduka ja üldjuhul maitseka vormistusega hilisemad eramud. Nimetagem seda ala tinglikult Vanaks Toilaks ehk, nagu aimata, juttu on peamiselt Pikast tänavast aga ka temaga ristuvatest arvukatest põiktänavatest, kus leidub väärtuslikku ning endiselt autentse ilmsega sajandivanust (aga ka hilisemat) hoonestust ning mis on Toilale andnud talle omase kordumatu ja hubase ilme.

Kuid kas seda peaks tingimata eraldi kaitsma? Kas Toila nägu ja aastakümnetega tekkinud elukeskkond on ohus? Paraku tuleb kõrvaltvaatajana tõdeda, et Toila on praegu teelahkmel - kas muutuda Ida-Virumaa Tiskreks, kus vohab juurtetus ja maitsetus, või jääda ja areneda Ida-Virumaa Kadrioruks, kus püütakse vältida vana ja uue vastuolu ning säilitada olemasolevaid väärtuslikke kihistusi. Tuleks veel siiski rõhutada, et miljöö kaitse ei tähenda uue välistamist, pealegi on meie asulaid, samuti ka Toilat, pidevalt ehitatud, mis on igati loomulik ja loogiline protsess. Konflikt pole siin tekkinud tingimata kaasaegsete uuselamute rajamisega - seda muidugi juhul, kui need olemasoleva külakoega arvestavad -, vaid tihti ka olemasolevate vanemate hoonete maitsetu ümberehitamisega.

Toila vanade hoonete lahutamatuks väärtuslikuks osaks on nii originaalsed akna- ja uksepiirdeliistud, profileeritud laudis, tahveluksed, saelõikelised ehk puitpitsilised räästalauad, verandade tiheda ruudujaotusega aknad ja palju muudki. Paraku on nii mõnigi Pika tänava maja on oma eheduse ja lihtsa stiilsuse nimetatud elementide eemaldamisega minetanud, mõjudes küla vahel tõelise iseloomutu kuurina. Tihti tuuakse säärase ümberehituse põhjuseks vältimatu soojustamise vajadust, mille tõttu saavad hooned uue, tavaliselt blassi ja iseloomutu kuue. Tegelikult antakse oma majale säärase „kasuka" ümberpanemisega hoopis surmahoop, kuna enamikel juhtudel ei arvestata sellega, et soe väljub hoonest eelkõige läbi lagede mitte seinte. Kõike seda olnuks võimalik vältida, kui vaid arhitekt või teemat tundev ehitusspetsialist käepärast oleks olnud. Just siin saaks kohalik omavalitsus oma majaomanikele appi tulla, andes nõu nii esteetilise kui tehnilise poole pealt. Omaette teema on muidugi ka uuselamuehitus, kus kvalifitseeritud arhitekti kohtab samuti aina harvem.

Kindlasti vajab Toila ehituslik pärand senisest palju tundlikumat lähenemist. Toilal selleks eeldusi on, kuna asula elanikkonna tuumikuks on jätkuvalt tugeva kohatajuga ning oma kodukohta kõrgelt hindav põline kogukond, kes oma elupaiga muutumist magushapuks rosoljeks näha ilmselt ei taha. Tasuks ka mainida, et mitte kõik Toilasse tulevad turistid ei hinda seda kohta vaid mere ja SPA-hotelli (mille sarnaseid leidub arvukalt ka mujal Eestis), vaid ka ajalooliselt välja kujunenud ning (veel) paljuski rikkumata külakeskkonna pärast. Toila naaberkuurort Narva-Jõesuu on tänu oma halastamatule saatusele paraku jõudnud oma väärtuslikuma osa ehitatud keskkonnast minetada ja uus Jõesuu paraku suuremat silmailu kahjuks ei paku.

Vanade majade kordategemise kohta leiab infot Säästva Renoveerimise Infokeskuse kodulehelt: http://www.srik.ee/
Eestis moodustatud miljööaladest võib lugeda aadressil http://www.miljooala.ee/