Nädal piki Douro jõe orgu ja Serra da Estrêla mägiteid

Kui ma juuni algul Portugalist tagasi jõudsin, arvasin, et kohe-kohe tutvustan seda huvitavat maad Saku lehes teise kandi pealt, kui seda tavaliselt tehakse - igatahes mitte Vahemere-äärse supluskuurordi mõnusid ülistades. Sinna ma ei jõudnudki.

Portugali vapimärgil võiks olla portvein, sest just see maa on selle veini autor. Erinevalt teistes riikides valmistatavatest veinidest on portvein omapärasem, tunduvalt kangem puuviljamaitseline dessert- või aperitiivvein. Joogi kangestamist tingis juba sajandeid tagasi riigile kuulsust toonud meresõitjate vajadus, et pikkadele reisidele kaasa võetav viinamarjarüübe soojal merel loksudes käärima ei läheks. Lihtsustatult käib selle joogi valmistamine nii, et veel lõpuni käärimata magusale toorveinile lisatakse mahla pressimisel järele jäänud kestadest ja seemnetest destilleeritud piiritust. Sellega käärimine seiskub ja tulemuseks on magus kangestatud jook - portvein.

Enne reisile minekut arvasin, et portvein on kindlasti tumepunane, kuid nii see ei pea olema. On ka roosasid ja valgeid, samuti tõmmukollaseid, meevärvi, maitselt kas niisama tummiseid või ka kergemaid, suhteliselt magusaid ja kangeid portveine, mida juuakse aperitiivina enne toidu juurde asumist.

Portveini sünnipaik

Portveini sünnipaigaks on Portugali loodepoolsesse veerandisse jääva Porto linna ja seal Atlandisse suubuva Douro jõe kaldaalad. Miks just seal? Seda ala peetakse unikaalseks sobiva kliima, mullastiku ja transpordivõimaluste kokkusobivuse poolest. Douro jõe keskjooksul on suved päikeselised, sügised pikad, talved jäised, mullad rähksed ja kaldad kaljused, terrassilised, seal on välja kujunenud omad, nendesse oludesse sobivad väga vürtsikad viinamarjasordid. Jõgi on aga parim ühendustee kasvatusalalt Porto linna ja sadamasse. Linnas jõe kõrgel lõunapoolsel kaldal asuvad sadade meetrite pikkused püsiva temperatuuri ja niiskusega veinikeldrid - see on Vila Nova de Gaia kaldapealne. Seal kohtab suurfirmade Taylor, Osborne, Sandeman jt ning väiksemate perefirmade nimesid nagu Croft, Calèm jt, kelle tegevus algas juba aastail 1700 või 1800.

Veinipiiritusega kangestatud veinide valmistamise kunst oli kohalikele meremeestest kaupmeestele tuntud aga juba Portugali meresõitude hiilgeajal - 15. sajandil.

Veini tehakse Douro jõe ülem ja keskjooksul veinimõisates e quintades, kust see vaatides kas lamedapõhjalistel lotjadel või kitsarööpmelise rongiga (nüüd muidugi ka autodega) Portosse transporditakse. Seal Vila Nova de Gaia veinikeldrites segatakse toorvein ja piiritus ning portveinid valmivad lõplikult. Need võivad olla kas aastakümneid suurtes tammevaatides seisnud seguveinid üldnimega Tawny, pudelites hoitavad aastakäiguveinid, mida valmistatakse ainult väga kvaliteetse saagiaasta marjadest ja võivad seista pudelites aastakümneid (näiteks 1963. a 0,75 l pudel maksis vinoteegis Calèm umbes 200 €) või heledatest marjadest valmistatud kergemad nooremad ja elegantsemad pähklise maitsega pudeliveinid (hind tavapoes kuni 10 €).

Et Portugalis tekkis aastatega hulgaliselt veinitootjaid (juba 14. sajandil asusid tootjatena siia ka inglased), tuli sel tegevusel ja veini kvaliteedil silm peal hoida. Portos loodi Portveini Instituut.

Tähelepanekuid reisilt

Kui reisi alustasime, küsis nii mõnigi, kas läheme vaest Portugali päästma. Ei näinud midagi, mis vajaks päästmist või oleks hullem kui meil. Tänavatel ega kirikute ümber ei ühtki kerjust, ei joodikuid ega lärmavaid kakerdajaid. Kõike oli osta, mida vaja, linnatransport ja arstiabi (omal nahal kogetud) sujus. Kõikjal oli puhas, tänavakohvikud töötasid. Üllatas see, et lapsed ei tulnud koolist ära omapäi, vaid vanemad käisid kella 16 ajal kooli juures noorematel lastel vastas, kes autoga, kes jalgsi. Väga paljudel eramutel ja ka suurematel majadel ilutsesid peal uued roosakad kivikatused. Linnades oli rikkalik ja hooldatud haljastus. Küllap see nõuab raha. Ulatuslik oli kiirteede ehitus üle "kortsulise" mägismaa.

Kohapeal on koostatud turismimarsruut Portveinitee, mis hõlmab nii laevasõitu Portost ülesvoolu kui bussisõitu piki mäeahelikke ja terrassilist orgu, veinimõisade ja istanduste külastust ning ka veinimõisas ööbimist. Me ei kasutanud turismifirma teenust, olime omal käel autoga seiklejad. Nii reisides peavad olema väga head kaardid, asjalik raamat-reisijuht ning vastupidav tervis mööda serpentiine sõiduks.

Läbisime üle 1500 km nauditavat loodust ning Portugali kesk ja põhjaosa väikelinnu. Tutvusime sellele maale omase azuleja-kunstiga, s.o kahhelpinnale tehtud värviliste maalingute või mustritega majade fassaadidel, samuti vaid Portugalile omaste ainulaadsete ööbimispaikade, ülimugavate, enamasti vanaaegse sisustusega pousaadadega (Living History Hotels). Ööbimist quintades ja pousaadades soovitan kindlasti ise kogeda, kui võimalust on. Need on headel kaartidel märgitud.

Väga huvitav oli Portugalis.