Rootsis veetsime huvitava päikesepaistelise päeva Stockholmi vanalinnas jalutades. Reis jätkus õhtul, kui saime hakata lendama Islandile. Võrreldes Islandiga on meie aeg 3 tundi varasem, seetõttu jõudsime kohale mitte päris keset ööd. Meie kella järgi oli juba südaöögi ammu möödas, neil aga alles pool kaksteist õhtul. Aga nii pime oli ikkagi, et ei näinud maastikku kui lennuk maandus.

Muidu oleks ehmatus suur olnud, sest Island on ikkagi vulkaanilise tekkega maa ja maastik kujunenud vastavalt sellele. Meie lennud, nii sinna kui tagasi, jäidki kahjuks sellisele kellaajale, kus ei näinud enam lennukiaknast välja vaadates maastikku. Linnatuled ja maanteed autodest valgustatud ussikestena paistsid küll ka pimedas.

Peatusime Islandil peres, kus perenaine on Eestimaalt ja peremees Islandilt.

Elasime mitte kaugel Reykjavikist. Muidugi on Islandil kauguse mõiste teistsugune kui meil. Lähedal tähendas tavaliselt tunni pikkust autosõitu ja kui öeldi, et natuke kaugemal, siis oli see kindlasti kaugemal kui tund autosõitu. Meie võõrustajad sõidutasid meid selle aja jooksul lahkelt oma suure maasturiga paljudesse huvitavatesse kohtadesse.

Loodus ja loomad

Nägime eriilmelist Islandi loodust: tardunud laavavälju, mägesid, maalõhesid, liustikke, vulkaanikraatrit, jugasid, kanarbiku väljasid, musta liiva ... Polnud aga metsi ega tüütuid kärbseid ja sääski, rohutirtsudest ja muudest sumisejatest rääkimata, kes meil siin õhu häältega täidavad. Seetõttu puudusid ka linnud, kes õhust putukaid püüaksid. Vaikus, kui juhtus tuulevaikne hetk olema.

Kuna meie teekonnad kulgesid Islandi selles osas, kus on rohkem rohelust, siis nägime ka arvukalt hobuse ja lamba karju. Tundus, et need loomad elavad seal küll metsikult ja oma tahtmise järgi. Ei kujuta ette, kuidas loomad pärast kokku kogutakse ja kinni püütakse, kui seda vaja peaks olema. Looduslikke vaenlasi neil seal pole, sest puuduvad suured kiskjad. Igal pool maanteede ääres olid tihedad, vähemalt viie traadiga aiad. Ikka selleks, et kariloomad ootamatult teele ei saaks tormata. Kui lambad juhtusid teele lähemal olema, võeti kohe kiirust vähemaks, sest mine sa tea kas aed ikka kindlalt loomi teelt eemal hoida suudab. Islandil kasvatatakse ka hobuseid lihaloomadeks.

Pärast selle teada saamist oli küll söömas käies tunne, et igaks juhuks liha süüa ei tahaks. Mõte hobuse söömisest on kuidagi harjumatu. Ikkagi loom, kelle najal meie esivanemad siin Eestimaal oma rasket tööd on teinud. Hobune on olnud rohkem sõber ja pereliige, kui toit. Sealne lambaliha oli aga väga hea. Seda oli võimalik poest osta ka maitsestatud kujul, nagu meil siin kana või sealiha. Kala aga ei pidavatki islandlaste jaoks väga odav kaup olema, kuigi seda võiks maa asukoha järgi eeldada.

Eriilmeline maastik

Sealsed mäed ei olegi teravate tippudega, nagu mägede kohta võiks arvata. Keegi oleks nagu noaga mägede tipud ära lõiganud..

Palju on otsatuid tasandikke, mis ei ole sugugi siledad. Pinnas on sellisel juhul tavaliselt tardunud laavamass, hästi kurruline.

Kuna sellisel pinnasel pole nii palju mulda, et puud saaksid kasvada, siis ongi kõikjal silmapiirini laiuvad tasandikud. Kui miski ükskord vaadet segab, on see tavaliselt lameda tipuga mägi. Mägede värvus sõltub seal kasvava sambliku ja taimestiku värvusest.

Kõrgemad mäed on muidugi ka lumemütsidega kaetud. Vahepealse osa värvus, kus suurt midagi ei kasva ja lund veel pole, sõltub kivi värvusest. Seda oligi väga mitut tooni, kollakaspruunist, punakaspruunist mustani. Vanemad mäed on alt poolt kenasti rohelised, seda nii kidurast taimestikus kui ka rohelisest samblast.

On ka halli maastikku, mis tuleneb jälle sambla värvusest. Minu kogemuse põhjal peaks halli samblaga maastik olema kare ja kuiv, seal aga oli ka hall sammal mõnus pehme. Muidugi kasvab sellisel maastikul samblike kõrval ka heintaimi ja kiduraid põõsaid, sest kuidagi saavad lambad ja hobused oma kõhud täis.

Karmidest tingimustest hoolimata ei paista loomad lahjad ega halvas toitumuses olevat. Lambad on hoopis ilusa puhta ja pestud villaga, sest ka vihm on Islandil igapäevane nähtus.

Sel ajal, kui meie Islandil olime, hakkas neil juba suvi otsa saama. Päeval oli sooja 14-16 kraadi, ööd olid jahedamad. Hommikuti sadas tavaliselt vihma, päeva jooksul läks ilm selgemaks.

Pideva tuule tõttu tundus ilm muidugi jahe. Kui aga päike säras, siis oli mõnus soe. Nägime ka viljapõldusid ja heinamaid valgete silorullidega. Kusagil ei hakanud aga silma eelmiste aastate silorulliridasid nagu meil vahel näha võib. See on muidugi mõistetav sealse loomasööda nappuse puhul.

Vesi, vulkaanid ja tuhk

Esimese kohana külastasime Islandil Pingvellir Rahvusparki. Seal on suurepäraselt näha, kuidas maa sisemised jõud on maapinda kujundanud, murdnud, kergitanud ja lõhesid tekitanud. Osad lõhedest on kuivad, osade põhjas helgib vesi. Jõevesi oli seal imeliselt puhas, läbipaistev ja hea maitsega. Veekogu sügavust oli raske hinnata, ikka meetreid kohati, aga põhi paistis nii selgelt. Vesi oli muidugi külm. Kuna vesi voolab kõrgemalt madalamale, siis on Islandil palju koskesid ja jugasid.

Jugade rohkuses ja võimsuses veendusime reisi jooksul korduvalt. Kõikjal võis näha rahulikult paterdavaid metshanesid. Inimesi nad eriti ei peljanud. Kui mingeid linde näha oligi, siis olid nad ikka enamasti veelinnud. Veel torkas silma, et pudelivett islandlased eriti ei tarvita. Kraanivesi on nii maitsev ja hea kvaliteediga. Kraanivesi ongi Islandil inimestele tasuta.

Veel veest - käisime ka Vatnajökulli liustiku juures kohas nimega Jökulsarlon, kus liustik murdub suurte jäämägedena sealsesse laguuni. Jäämägede vahel sõidutatakse turiste suure paadiga. Veest püüti üks tükk liustikujääd, mis siis kildudeks lõhuti ja inimeste vahel ära jagati. Kõik kes tahtsid, said proovida tuhandete aastate vanuse jää maitset. Vesi maitses ikka veena, aga hästi raske oli see liustikujäätükk küll.

Laguunis ujuvad jäämäed olid hästi mitmevärvilised. Seal oli erinevaid toone sinist, valget, ka musta ja halli. Seletati, et mida värskemalt murdunud jääpangaga tegu, seda kirkamate siniste värvidega ta on. Tegelikult pidi jää pind olema siiski ühevärviline, aga see olevat optiline illusioon, mis saab tekkida kuna värskelt murdunud pind on hästi puhas ja peegeldab nii taevast kui vett imeliselt.

Laguuni vesi oli ise uskumatult soolane, sest on ühenduses ookeaniga, aga seal hulpiv jää ikkagi mage. Mustad kihid jäämägedel tähistasid aga vulkaanipursete aegu, mil tuhk langes liustike pinnale.

Mälestust vulkaanipursetest nägime meiegi lagendike kohal tuule poolt üles keerutatud hõredate tuhapilvede näol. Kuna taimestikku, mis hoiaks tuha maapinnal pole, siis keerutab tuul ikka ja jälle üles tuhapilved, mis muudavad ilma halliks ja ähvardavaks.

Viimane suurem vulkaanipurse Islandil 2010 aastal oligi põhjustanud põllumeestele suuri kahjusid, kuna paljud kariloomad said hukkav või tuli tappa just tuha tõttu. Suurtes kogustes sisse hingatud tuhk mõjus loomadele hukutavalt. Ka masinad said tuhast kahjustatud, filtrid ummistusid. Külastasime Gullfossi juga. Võimas vetevoog!

Enne reisi sai loetud, et Islandil on kuumaveeallikaid. Käisime ka neid vaatamas. Mõned neist olid kui keevad, hirmsalt haisvad ja mullitavad mudalombid. Astuda võis ainult tähistatud radu mööda, muidu oli oht kõrvetatud saada. Kuna mitte alati polnud aru saada, kas maapind on tugev või mitte. Käisime uudistamas ka Islandi kuulsat geisrit, mis purskab kuuma vett ikka väga kõrgele. Ka seal tuli käia ainult tähistatud radade, kuna tulist vihma kaela saada pole meeldiv.

Pursked toimusid enam vähem korrapäraste vaheaegade järel, kuid ikka alati ootamatult. Esmalt kerkis veepinnale justkui suur mull ja seejärel paiskus kõrgele õhku võimas kuumaveejuga.

Sel momendil ei olnud eriti tervislik allatuult olla, siis said kuuma vihma ikkagi kuigipalju kaela.

Ühe päeva veetsime Blue Lagoon'is lõõgastudes. See on geotermiline SPA. Vesi on soolane, helesinine, rikas räni ja väävli ühenditest ja üldsegi mitte läbipaistev. Vee temperatuur laguunis/basseinis on soe, umbes 37-39°. Basseinis ringi liikudes saab valida endale sobiva soojusega koha. Neis kohtades, kust soe vesi juurde voolab on vesi soojem, kaugemal läheb veidi jahedamaks.

Sealseid saunu ja massaaži võimalusi me ei proovinud, aga restoranis söömas käisime küll. Uskumatu, aga isegi soojas vees ligunedes läheb kõht lõpuks tühjaks.

Ühel päeval käisime ka Reykjavikis (avalikus) ujulas. Islandil siseujulaid ei pidavat olema. On väliujulad, aga vesi neis on mõnusalt soe. Kui hakkabki külm, saab end soojendada kuumema veega basseinis.

Eluolulised tähelepanekud

Saime näha Islandi linnainimeste suvemaju ja ühes neist ka ööbida. Kui meil siin on suvila ümber aed ja pidevat niitmist vajav muru, siis seal nii ei ole. Selles kohas olid suvilad väheviljakal pinnasel.

Majakesed ise on väljast vaadates pisikesed, seest aga ootamatult ruumikad. Pidi olema üsna tavaline, et maja juurde kuulub ka väike köetav bassein, nagu oli selle maja juures, kus meiegi ööbisime. Paari tunniga läks seal vesi mõnusalt soojaks nii, et pärast õhtusööki saime nautida päikeseloojangut õues kuumas vannis. Islandil oli tihti tunne, et kui seda mäge ees ei oleks, ei tea mida kõike siis ära ei näeks. Sel kehval ja kivisel pinnasel kasvasid tegelikult ju tuttavad taimed, ainult kiduramad kui meil. Kanarbik oli hästi maadligi, oli sinikaid, nõmmliivateed ja teisigi tuttavaid taimi.

Oli ka mõni lapike, mida sai muruks pidada. Mõnda kiviprakku oli sattunud ka võõrasema kasvama. Seal oli ilmselt inimene abiks olnud ja mulda lisanud. Kas kujutate ette sellist taimekooslust suvila trepi ees?

Võimalus sellisel pinnasel mingeid aiavilju kasvatada puudus täielikult. Islandlaste suvekodud on kohad puhkamiseks.

Möödaminnes külastasime ühte värskete köögiviljade müügipunkti. See oli ilmselt aiand, igatahes paistsid teel suured kasvuhooned. Müük toimus huvitaval moel.

Väravas oli väike varjualune, kus valmispakitud kaup. Igal kaubagrupil oli pakendi hind juures. Vaatasin otsivalt ringi kus müüja on. Teda ei olnud ja polnud vajagi, kui aru sain, kuidas müük käib. Oli lukustatud hoiukarp, kuhu ostjad panid vastavalt ostule raha ja võtsid oma kauba. See kaup pidavat olema tunduvalt odavam ja loomulikult ka värskem, kui poest ostes. Ostjaid tundus palju olevat, sest selle aja jooksul käis sealt läbi mitmeid autosid, kui me oma asju valisime.

Müüdi tomatit, kurki, kartuleid, porgandeid, kapsast. Kaupade hinnad olid sellised, et maksta sai müntidega. Islandil on rahaühikuks kroon, aga sente neil ei ole. Paberrahad on meie mõistes hästi suured, näiteks 5000 kroonine, münt võib olla näiteks 100 kr.

Külastasime ka sealset rahvamuuseumi Reykjavikis. Seal saime aimu Islandi varasemast elust, missugune oli nende traditsiooniline ehitusviis ja kuidas oli toimunud areng tänapäeva suunas. Islandi eluolu pidavat olema arenenud tormiliselt viimase 20-30 aasta jooksul.

Praegused linnad on puhtad ja hoolitsetud, kusagil ei näe kodutuid. Neid ei pidavat olemagi, on küll „prükkarid", aga neile annab riik korterid. Mingite majade kohta öeldigi, et siin on „prükkarite" majad.

Võõra jaoks ei erinenud need küll teistest majadest mitte millegi poolest, olid vaid hästi linna ääres. Linnad olid seal madala hoonestusega. Üksikud kõrgemad ehitised muidugi olid. Silmatorkavalt palju oli kirikuid, paljud neist väga tillukesed.

Käisime ka Islandi presidendi elupaika uudistamas. Seal polnud mingeid nähtavaid turvatõkkeid kasutatud. Oli kiri, kus võib käia ja kuhu minna ei tohi. Samas kõrval oli ka kirik ja Islandile tähtsate inimeste surnuaed. Ka seal paterdasid ringi metshaned.

Mis veel silma jäi?

Islandi liiklus on mõnusalt hõre, isegi pealinnas. Lapsi väga palju ei näinud.

Ilmselt olid nad kusagil ära või kuidagi organiseeritult tegevuses. Kui aga linnas lasteaiarühmi liikumas nägime, siis oli nende saatjate hulgas ka tavaliselt mõni noor mees. Pidigi olema tavaline, et lasteaias on vähemalt paar meeskasvatajat.

Nädal võõrsil ei muutunud veel väsitavaks. Kõik, mida nägin, tekitas ikka tunde, et ah kui huvitav. Oli tõepoolest huvitav ja harjumatu võrreldes meie Eestimaaga.

Tagasi koju hakkasime lendama jälle öösel. Hommikuks jõudsime Stockholmi ja sealt õhtul laevaga Tallinnasse. Mida kodule lähemale, seda rohkem liikus mõte koduste asjade juurde. Et kasvuhoones on vist suur ports tomateid valminud, mis vajavad hoidistamist ja lillepeenrad tahavad ilmselt rohimist...

Jälle kodused asjad, millele polnud nädal aega vaja mõelda, kui sai Islandil endasse huvitavaid muljeid ahmitud.